Kristjan Otsmann: väikelinna võlu

Foto: Puhka Eestis

“Oo…või teie olete ka Tallinnast? Nii huvitav! Teate, mina olen ka Tallinnast! Milline kokkusattumus, kas pole?”

Kõlab absurdselt või kuidas? Aga just selliseid fraase kuulen oma koolituste vaheaegadel. Tõsi küll, Tallinna asemel on jutt Viljandist, Pärnust, Rakverest, Hiiu-, Saare- või Võrumaast või äärmisel juhul Tartust.

Väike on ilus. Kui inimesel on seos mõne pealinnast väiksema kohaga, siis tunduvad teised samast kandist pärit inimesed karjakaaslaste ja hõimlastena. Väljaspool pealinna elamine või vähemalt sealt pärinemine muudab inimese eriliseks. Eks ole suurem osa meist mõnda sugulaslõnga pärit maarahva hulgast või vähemalt mõnest väikelinnast. See eristab ja ühendab meid.

Miks ma armastan Viljandit? Siin vanal surnuaial asub mu vanaema põrm. Ja mu vanaisa oli siin mõne aasta koolidirektoriks. Mu ema veetis lapsepõlve siin. Mu hea abikaasa on siit pärit. Ent asi pole selles, et osa mu juurtest asub siin. Vahel käin kultuuriakadeemias õpetamas ja aeg-ajalt teen tööd mõne Viljandi ettevõtte või organisatsiooniga, aga ka selles pole põhjus. 

Siinsed vahemaad on mõnusalt väikesed, suurema osa käike saab teha jala või jalgrattaga. Hakkame tasapisi põhjusele lähemale jõudma. Aga liigume edasi.

Siin on suurepärane Waldorf-kool ja -lasteaed. Siin on lai valik vaba aja veetmise võimalusi, suurepärased raamatukogud, kultuuriakadeemia, pärimusmuusika ait, teater, kino, käputäis suurepäraseid söögikohti, mitu festivali. Oleme jõudnud põhjusele nii lähedale, et selle siluett on näha.

Siin elab ja liigub hulk inimesi, kes armastavad seda, mida teevad. Nii mõnedki meist suhtlevad omavahel. Ja kui isegi ei suhtle, siis nägupidi teame üksteist ikka.

Proua, kes jalutab hommikuti oma musta-pruuni isase koeraga  hommikusel koeratiirul meile vastu – oleme teretanud vist aasta jooksul korra või paar, aga koerad käituvad nagu tõelised Romeo ja Julia, sümpaatia nende vahel on jäägitu. Postiljon, kes tõttab hommikuti tööle ja hõikab rõõmsalt “Tere hommikust!” kui ta mulle hommikusel jooksutiirul vastu tuleb. Tuttavad näod tänavail, söögikohtades, kasvõi poodides… See on mu laiendatud perekond – kõik tunnevad kedagi, kes tunnevad kedagi, kes tunnevad kedagi.

Eks siin ole oma miinus ka. Väga vähe jääb saladuseks ning vahel topitakse oma nina sinna, kuhu see kindlasti ei kuulu. Ent see on väike puudus võrreldes õlatundega, mida tajud pea igal sammul. Inimeste vaheline suhe on isiklik, mitte umbmäärane nagu suuremas linnas. Ei, me pole kõik sõbrad, kaugel sellest. Aga see suhe on olemas.

Elutempo on rahulikum, sest ühest linnaotsast teise on vaja haruharva tormata. Asjad liiguvad õige hooga, in tempo giusto, ütleksid itaallased.

Loomulikult on kõigel sellel oma hind: lõpmatu pendeldamine Tallinna vahet. Teadupärast on Tallinnast provintsi rohkem maad kui provintsist Tallinna. Nii käingi vahel kolm päeva nädalas Tallinna vahet ja kui mõni nädal pääsen korraga, on läinud väga hästi. Ent see hind on siin elamist väärt: mul on luksus elada rahulikult lastesõbralikus keskkonnas, kus suurem osa vajaminevast on käe-jala juures.

Jah, muidugi, kui on vaja peenemaid pipstükke või erilisemaid tarbeasju, tuleb sõita mõnda suuremasse linna. Näiteks Tartusse. Ah, et mis Tartu, see ka mõni linn, aasite Tallinnas või Riias. On ikka. Minu jaoks lausa pealinn. Vähemalt vaimupealinn. 

Kristjan Otsmann

Kristjan Otsmann on keskealine Eesti mees, isa ja abikaasa, aja- ja projektijuhtimise koolitaja, mootorrattur. Loe artikleid (11)