Kristjan Otsmann: härmalõngana mänglevad keelevarjud

Doris Kareva nimetas hea mitu aastat tagasi Ööülikooli loengus eesti keelt poeetiliseks, milles isegi argiväljendid mõjuvad luulena. Näitena tõi ta lause “Ma seisan päikese käes.” Maailmas pole eriti palju keeli, milles võid öelda, et seisad Päikese peopesal ning see mõjub täiesti loomulikuna.

Praegu on väärt hetk, et veidi mõtiskella selle üle ning arutella, miks meil on vaja säilitada ja arendada oma keelt hoolimata kihust kasutada üha enam inglise keelt. Ülikoolist leiab üha enam ingliskeelseid õppekavasid, angloameerika släng pressib end peale juba aastakümneid ning nii mõneski ametis hinnatakse puuinglise keele purssimist maakeele laitmatust valdamisest ülemaks.

Isegi kõige kohmakamad meist suudavad emakeeles kõneleda ja kirjutada tuhandete enamate varjunditega kui võõrkeeles. Koolitan või pean loenguid paarkümmend päeva aastas inglise keeles. Märkan seda, et kui eesti keeles suudan mängida ja mängelda keelega ning tuua oma kohati pentsikuvõitu huumori hämarail puiesteil uitlevad mõtted puhtalt välja, siis inimesed aduvad neis peituva nalja neljal juhul viiest. Inglise keeles see sageli ei õnnestu.

Üks põhjusist on erinev kultuuriruum – naljad, mis meie taustsüsteemis sunnivad inimesi vahel pea krampide ja läkastamiseni turtsuma, näivad rahvusvahelisel väljal lihtsalt mõistmatud, nõmedad ja labased. Ja vastupidi.

Ent teine põhjus peitub keele valdamises. Emakeelega suudan üsna vabalt ringi käia, kuid inglise keel pole nii paindlikult käes. Inglise keeles koolitades mõtlen küll inglise keeles, ent see puuinglise keel on endiselt vaene. Sellest leiab vaid hädavajalikud väljendid, varjundeid on parimal juhul ühe käe sõrmedel lugeda. See keel on igav ja nüri.

Samast asjast rääkis Ööülikoolis äsja dokumentalist Kersti Uibo. Selleks, et tabada kogu keelevarjundite liigirikkust, tuleb elada selle keele keskkonnas aastakümneid. Ning just sel põhjusel tuleb järjekindlalt seista Eesti erialakeele eest, olgu selleks teaduskeel, insenerikeel või tänavakeel. Kui me ei arenda oma keelt ega kasuta seda teadlikult, siis kaovad varjundid ja sellega koos nii nali kui ka naer ning nii nukrus kui ka nutt. Keelest haihtuvad emotsioonid ja terve me elu muutub lamedamaks.

Võõrkeeles sundväljendus muudab armastuse prostitutsiooniks, poeesia Poola pesupulbrireklaamiks ning huumori koosolekuil lokkavaks pullikakabingoks. Kadakainglaste, või õigemini -ameeriklaste, kurb saatus, mis parata. Inglise keeles on ju nii peen rääkida! Siis märkavad teisedki, et olen maailmas rännanud ning nii mõndagi näinud ja kogenud, laiast silmaringist rääkimata. Minu jaoks on lugu teisiti: kui keegi suudab end emakeeles väljendada täpselt ja värvikalt, siis see peegeldab haritust ja avarat maailmavaadet.

Ent olgem helgemad. Võitlus hea eesti keele pärast pole ette kaotatud. Keele tulevik sõltub meist endist, igast meie sõnast, muigest ja õhkest.

Pakun välja väikese mängu: tulgem tänasel emakeelepäeval toime ainult maakeele abil ja vältigem nii laen- kui ka võõrsõnu. Jälgigem, mida räägime, ja kuulakem, mida meile räägitakse. Hoidkem oma keelt. See on osa meist. Loomulikult võtan mängust ise ka osa: tänasel avalikul ajajuhtimise koolitusel ma ei kasuta laensõnu ja väldin viimase võimaluseni ka võõrsõnu. Ootusärevus hinges, panen end valmis.

Tegelikult pole see mäng mõeldud ühepäevaliblikana. Oma keele väärtustamine peaks kestma seni, kuni oleme. Iga päev.

Siin oleks kiusatus lisada lõppu: “Okei, diil?” Ent kirjutan hoopis: “Hüva. Kas sobib?”

Kristjan Otsmann

Kristjan Otsmann

Kristjan Otsmann on keskealine Eesti mees, isa ja abikaasa, aja- ja projektijuhtimise koolitaja, mootorrattur. Loe artikleid (9)