Helikiirusel lähenevad riigikogu valimised paiskavad avalikkuse täis ideid, kuidas teha Eesti suureks, ilusaks, õnnelikuks, võidukaks, mõnusaks, lahedaks, ägedaks. Pingutajaid on, alati on olnud, kuid tajutavat revolutsiooni mitte väga. Vaikne liikumine. Jõudu rakendatakse, kuid nihet ei ole. Mõni uus maja kerkib, mõni vana kukub kuskil külas kokku. Juurde ei tule midagi.
Rahvajuhid jooksevad ideede metsas paaniliselt ringi, korvis võib olla ka mõni seen, kuid nad ei leia teed välja. Enne läheb pimedaks. Nagu Toomas Hussari „Seenelkäigus“. Eestis pole ambitsiooni, sellist, mis viiks meid metsast välja või mäe tippu.