Kohting Meelis Oidsaluga: püüa ka kõige vähem kõnetavamas lavastuses leida midagi õpetlikku

Tundsin vahepeal, et vajaksin natuke nõu ja abi kirjutamise osas ja seepärast korraldati mulle kohting kolme teatrikriitikat praktiseeriva inimesega: Meelis Oidsalu, Valle-Sten Maiste ja Keiu Virroga. Kuna kriitikuid enese tööst rääkimas kuuleb harva, siis avaldan valitud vastused Meelis Oidsalult.

Tutvustage palun ennast kriitikuna – kuidas jõudsite teatrist kirjutamise juurde ja mida praegu enda rolliks loete?

Ma ei tea, see on nii isiklik teema mu jaoks… Mu käest on palju küsitud et miks ma nii isiklik ja emotsionaalne ja vihane teinekord olen teatrist kirjutades, aga ma ei vihka teatrit, vaid – vastupidi – võtan teatrit väga isiklikult, sest on juhtund et teatrilavastustel on olnud väga vahetu roll mu üldise eluheitumuse – ja ma olen üsna mitteerandlikult periooditi rohkem või vähem, aga siiski pigem ja hetkiti äärmuslikus depressioonis inimene – vormimisel. Ma ei räägi siin tüüpilist juttu teatrist kui teraapiast või eneseabist, teater ei ole päästnud mu elu ega aidanud mul heitumusest üle saada või seda talutavaks vormida, tihe teatriskäimine pigem kasvatab elutüdimust ja teinekord nähtu ajab ikka väga ahastusse, aga teatri vaatamine on aidanud mul võib-olla veidi vaheldada heitumise viise. Ja kui teinekord teater täidabki oma lubaduse olla võimalus nö fantaasiamaailma põgeneda tülgastavalt tüütu argielu eest, siis ma olen osanud oma elu nii unenäoliseks elada, et teater on praegu pigem mu jaoks selline reality check, pulsikatsumise meetod, et näe, tuksub, olen elus, teadvusel ja vist enamvähem adekvaatne.

Üleüldse on levinud see hoiak, et kriitikud on kusagil distantsil ja ilguvad ja vaesed loomeinimesed, kes on end vabatahtlikult vigastanud, ennastohverdavalt sooned avanud, peavad selle kriitika kuidagi jõuetult ja reageerimisvõimetult üle lebama ja et nende jaoks on see tohutu isiklik tragöödia.

Ei pruugi üldse nii üheselt kirjeldatav olla see suhe kunstniku ja kriitiku vahel. Mõni kunstnik on oma loomingust nii distantseerunud, et ta ei pea tegelikult väga kohalegi ilmuma proovi, puhtalt keskkonnasäästu mõttes võiksid nii tema kui trupp koju jääda, kunstilist resultaati mõjutamata. Ja mõni kriitik või vaataja võtab teatrit isiklikumalt kui midagi muud oma elus. Aga kriitikurolli üle teen üldiselt nalja. Olen sageli erutunud, vihane ja vihane inimene on alati naljakas.

Millele te mõtlete, kui hakkate lavastusest kirjutama?

Alguses püüdsin teha hästi palju märkmeid kohe pärast etendust, kartsin, et kõik oluline läheb kaduma, aga nüüd on nii, et ma püüan sellele asjaolule, et ma kirjutama pean, etendust vaadates kohe üldse mitte mõelda ja lasen etendusel nii-öelda lihtsalt ladestuda ja hakata marineerima kusagil mu kuklas. Ja selle konkreetse etenduse analüüsi asemel ma tegelen seejärel hoopis lugemisega või teadmiste täiendamisega selle teema kohta, millest näidend või lavastus räägib ja üritan aru saada, mida sisulist on autor või lavastaja väitmas.

Ja kui selles osas olen end piisavalt harinud ja siis kui veel pole päris meelest ära läinud vaatamiskogemus, aga on piisavalt marineerinud, siis kuidagi episoodiliselt tulevad selle marinaadi mingid mekid ja varjundid keelele, aga siis juba seostatult mingite lavastuse teemat puudutavate sisuliste küsimustega, mille kohta ma olen vahepeal juurde uurinud ja oma teadmisi täiendanud. Kui ma tunnen, et on õige hetk, siis alles hakkan kõike seda artikliks vormima. Kui varasemalt võttis see aega ikka mitu õhtupoolikut, siis nüüd on nii, et kahe kuni nelja tunniga on arvustus nullist valmis. Aga nagu öeldud, eeldab see eeltööd.

Millest te ära tunnete õnnestunud lavastuse? Ebaõnnestunud lavastuse? Mis teeb lavastusest üldse hea lavastuse?

Vaatamiskogemus ja võrdlus omaenese kogemusega. Ma teiste kirjutatud kriitikat ei usalda, ma usaldan ainult iseennast ja ma arvan, see on ka iga lavastuse suhtes õiglane, et sa ei tee teiste muljete pealt järeldusi, pean ise ära nägema, võib-olla on ainult üks minust palju kogenum kriitik, kelle puhul ma võin olla kindel, et isegi kui etendus kokkuvõttes talle näiteks meeldis ja mulle mitte, et selle paljast meeldivusest erineva kunstiväärtuse tunneb ta suht eksimatult ära just selle kogemuse, aga ka oma väga tugeva intuitsiooni põhjal.

Aga väga hea lavastuse jaoks peavad mu arust olema täidetud kolm kriteeriumit.

Kõigepealt peab seal olema midagi originaalset (nii mõnigi kuulus teatritegija käib ringi ja varastab teiste pealt, tsiteerib jultunult ja siis kuidagi osavalt kleebib need tsitaadid kokku ja ütleb et see ongi nende teatrikeel); teiseks peab seal olema näha tehniline vilumus ja kolmandaks võiks kunstil olla mingi üllatamis- või raputamisvõime. Ma ei pea siin silmas katarsist, sest katarsis on sageli masinlikult tekitatav, et näitame kaks tundi baktereid ja siis müüme sulle seebi maha. Pean silmas ilmselt seda, et see, mida näidatakse, peab mõjuma kultuuri- või ühiskondlikus kontekstis kuidagi kõnekana, vajalikuna.

Missugustest eelteadmistest on teile kõige rohkem kasu teatri analüüsimise juures? Üldisest kultuuriteadlikkusest, teistes valdkondades toimuvast, maailmas toimuvast, poliitilisest ja majanduslikust taustast, kunstniku enda tutvustavast tekstist või intervjuust või on kõige parem minna üldse n-ö puhta lehena?

Iga lavastus räägib mingil teemal. Selle teema kohta loen midagi üldisemat kohe kindlasti, reeglina erialakirjandust. Kultuurivõhikuna on mul käeulatuses Rein Raua mahukas ja ülevaatlik käsitlus “Mis on kultuur?” Ja teine raamat, mida tihti sirvin mingi lavastusega kimbatuses olles, on Clayton Hamiltoni “Teatriteooria”, mis on kirjutatud sada aastat tagasi, aga räägib pelutavast pealkirjast hoolimata väga lihtsalt ja praktiliselt, aga põnevalt teatrivaatamise kogemuse erinevatest praktilistest aspektidest: mis toimub publikuga psühholoogiliselt teatrisaalis? Kuidas hallatakse vaataja tähelepanu? Jne.

Raua raamatu põhjal on hea lavastust konteksti asetada, et millist kultuurisuundumust ta esindab laiemalt ja kas lavastus tervikuna on selle tüüpiline või ebatüüpiline näide. Hamiltoni raamat on mul selline etendusejärgne eneseabiraamat, seal ma saan aru, mis minuga saalis toimus õigupoolest selle etenduse ajal.

Kuidas lähenete siis, kui peate kirjutama lavastusest, mis teile üldse ei meeldinud?

Teinekord on ka mittemeeldinud lavastus ikka hästi tehtud või huvitav kasvõi märgilisel tasandil, või tehtud huvitaval teemal, või siis juhtub nii, et kirjutan ise lavastuse enda jaoks huvitavaks ja kirjutamise käigus alles erutun, nii et sellest ei peaks eriti morjendada laskma ennast. Pigem on treeningu huvides hästi oluline sellest oma hoiakust mõne aja üle olla ja sellest hoolimata analüüsida seda lavalist antust, see kasvatab ka inimesena.

Ja “meeldimise” puhul on see, et meeldimise põhjused on märksa ilmsemad, “ebameeldivuse” puhul tuleb aga tükk aega tuvastada, et mis asi mind lõpuks siiski närvi ajas ja kas see johtub ikka lavastusest või hoopis minust? Mu arvustustessegi on lipsanud võltspettumusi ja valevaimustumisi, aga neid oskad lõpuks ennetada pika kogemuse pealt ja viimasel ajal ma lihtsalt lepin sellega, et mulle meeldib mingi kräpp või siis mingi väga filigraanne lavastus ei huvita.

Kuidas te hindate näitlejate mängu laval? Sisetunde või mingi analüütilise vahendi abil?

Suht kobavalt. Ikka mingi sisetunne või üldmulje, aga ma lugesin hiljuti Anu Lambi tõlkes Judith Westoni raamatut “Töö näitlejaga” ja ma pean tunnistama, et ma ei jaga sellest näitlejatöö analüüsist ikka essugi. Seepärast on väga oluline ka näitlejaid omavahel vestlemas kuulata, kuidas nad oma tööst räägivad, ka konkreetsete lavastuste puhul, millest kirjutad.

Mis on teie jaoks Eesti teatri viimaste aastate olulisimad suundumused?

Mind hämmastab teatri üha uuenev elujõud, paisumine ja hulluseni aktiivne teatrikülastamine ning üha uute teatrite teke. Ma ei teagi, kuidas sellest rääkida. Võib-olla nii, et hiljuti planeedilt Maa ära kolinud Stephen Hawking hoiatas, et inimkonnal on vaid sajand aega, et leida endale uus koduplaneet. Ma arvan, et kui see uus planeet leitakse ja kõik teised on siit planeedilt sinna Proxima B külje alla ära kolinud, siis kui ka kõik teised siit Eestist on samuti ära kolinud, istuvad kriitikud ikka veel siin teatrites ja lavakool võtab vastu järgmise lennu näitlejad ja Kinoteater kakleb Kultuuriministeeriumiga teatrite rahastusmudeli läbipaistvuse üle ja Margus Kasterpalu orgunnib oma Eesti 200 pühendatud lavastustesarja ja Evelin Võigemast loeb Lotte multika kuuekümnendat täispikka osa sisse ja siis… lugesin eile Päevalehest, et Margus Prangel on loobunud naistest ja on pühendunud budistlikule kurgulaulule, ma arvan et selle apokalüptilise Eesti teatrielu taustal võiks kõmada Margus Prangeli kurgulaul.

Millist nõu te mulle praegu annaksite?

Ma lugesin neid blogipostitusi ja mulle meeldib kuidas sa iseennast etendusolukorras teadvustad ja kirjeldad kõrvalt ka oma käitumist ning kaalud igavusega hakkamasaamise strateegiaid ja sa oled selles väga osav, mis on väga hea märk sinu potentsiaalist hakata ka tegelikult teatriarvustusi kirjutama, kui sa seda soovima peaks.

Mu arust on ainuõige, et sa oled lähtepositsiooniks võtnud, et püüad ka kõige vähem kõnetavamas lavastuses üles leida midagi õpetlikku.

Nagu sa tabavalt ühes kohas sõnad “et kunstnik ei pingutaks tühja”. See on ainuke viis ellu jääda selles eksperimendis, vastasel juhul saab sinust kibedusejunn. Tuleb selliselt budistlikult suhtuda teemasse. Selle juures on hästi oluline on vaadata-kuulata, mis teemal üldse lavastus kõneleb ja mida ta sellel teemal ütleb, mida näidendiga algselt taotleti (juhul, kui on dramaturgiapõhine lavastus) ja kas taotlus realiseerus.

Sul on väga hea kirjutamisanne, aga sa pead nüüd hakkama keskenduma rohkem laval toimuvale. Mis teemal üldse tekst on? Mida on lavastaja või autor taotlenud? Mida öeldakse? Milliseid seisukohti väljendatakse? Kas ma olen nendega nõus? Kas on tahetud meelelahutust teha või nö tõsist kunsti? Ja näitlejad. Kirjelda, võta kasvõi üks roll, kui kõikidest ei jõua kirjutada, ja mõtle selle üle. Mis selle tegelasega juhtus lavastuse käigus? Millise näitleja mäng võlus ja kes oli su arust ebalev või ebausutav? Näitlejad tahavad enda kohta infot saada ja nad guugeldavad ahnelt ka kõiki teatriblogijaid.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (18)