Janek Mäggi: Eesti otsib kangelast! Kes roniks väga kõrge & seni uurimata mäe otsa

Mont Blanc. Mõne päeva vanused laviinijäljed Mont Maudit tõusurajal I Foto: Pärtel Keskküla

Helikiirusel lähenevad riigikogu valimised paiskavad avalikkuse täis ideid, kuidas teha Eesti suureks, ilusaks, õnnelikuks, võidukaks, mõnusaks, lahedaks, ägedaks. Pingutajaid on, alati on olnud, kuid tajutavat revolutsiooni mitte väga. Vaikne liikumine. Jõudu rakendatakse, kuid nihet ei ole. Mõni uus maja kerkib, mõni vana kukub kuskil külas kokku. Juurde ei tule midagi.

Rahvajuhid jooksevad ideede metsas paaniliselt ringi, korvis võib olla ka mõni seen, kuid nad ei leia teed välja. Enne läheb pimedaks. Nagu Toomas Hussari „Seenelkäigus“. Eestis pole ambitsiooni, sellist, mis viiks meid metsast välja või mäe tippu.

Lenin kirjeldas oma raamatus „Teosed“ (1955) 33. köite 177 leheküljel mägironijat, kes on ronimas „väga kõrge ja seni uurimata mäe otsa.“ Ta jätkas: „Oletame, et tal läks ennekuulmatuid raskusi ja ohte võites korda oma eelkäijatest hoopis kõrgemale tõusta, kuid et mäeharjale ta ikkagi ei jõudnud.“ Kuna mägironijal osutus tippu jõudmine võimatuks, pidi ta tagasi alla tulema. Kuid see tee oli veelgi ohtlikum, raskem. Ning all oli parastajaid palju. Eesti ei ole oma mägironijat veel leidnud.

Üks kulunud mõte meid torgib. Aeg-ajalt ämbripõhjast kõmiseb, et me peaksime betooni ja asfaldi asemel investeerima inimestesse. Kui Peeter I oleks mõelnud samuti, ei oleks täna Peterburi linna – mis neid inimesi, kes siis elasid, meie aega toob. Ja imetlema paneb.

Peeter I investeeris hilisematesse põlvkondadesse oma kaasaegsete elu hinnaga, kuid selline ring on püsinud aegade algusest alates.

Inimestesse investeerimine tähendab paraku investeerimist sajandeid ette. Tsivilisatsioonid, mis on elanud iseendale, on hukkunud.

Eestlases on liiga palju väikest, et olla suur

Eesti poliitikas, mis meie igapäeva elu mõjutab, on erakordsete ideede kriis. Kellele on vaja riigijuhti, kelle ainus eesmärk on saada töö, mille eest makstakse? Või et riigijuhi ainus mõte olla juht on tema enda huvitav elu?

Sirvisin TEA Kirjastuse poolt välja antud raamatut „Valitsused ja riigimehed“, Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Ernst Jaakson kohtub ühel tseremoniaalsel pildil 1982. aastal USA presidendi Ronald Reaganiga, kuigi Eesti eksiilvalitsust ükski riik ei tunnustanud.

Kokkulepe, et Venemaale jäävad pärast Teist Maailmasõda enne Saksamaa kallaletungi olnud piirid (sh kõik Balti riigid), oli sõlmitud Venemaa, USA ja Suurbritannia vahel enne sõja lõppu. Ameerika Hääl oli propaganda, mitte tõe kanal. Ning meie riigimeeste saavutused pigem isiklikku laadi. Rahva saatust ei ole ükski Eesti riigimees või riiginaine seni suutnud pöörata. Kollektiivset tublidust on siiski hädaolukordades või võimaluste aknas esinenud. Vabadussõda. 20. august. Palju muudki.

Paraku ei ole me olukorraga rahul. Me tahame, et meil oleks oma tõelised kangelased. Peale Kalevipoja neid palju pole. Temagi on vaid kohalik staar, kuigi Vargamäe Andresele annab silmad ette.

Me tahame olla suur või osa suurest. Ei saa väita, et polnud ühtegi eestlast, kes saksu ei teeninud või ühtegi eestlast, kes üleöö punaseks ei läinud. Juhan Ulfsaki tegelaskuju Leelo Tungla lapsepõlveloos „Seltsimees laps“ on suureks saamise kire ja suureks olemise valu koondpilt. Brüssel võib seal töötades tähtsamaks muutuda kui Tallinn.

Eestlane kui koopainimene

Me püsime suurte riikide, rahvamasside liikumise meelevallas, kus mitte kellelegi üksikult ei saa ette heita, et ta ei ole midagi erakorralist saavutanud. Kuid rahvale saab. Me käitume nagu koopainimesed, kelle peamine eesmärk on süüa ja magada. Ja kui me tahame midagi saavutada, siis on see individuaalne, mitte kollektiivne püüd. Olümpiavõit. Mõni miljon eurot maha müüdud ettevõtte või mõni tuhat vanaisa karjamaa eest.

Meil on vaja endast pilti, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Meil on vaja kaarti, mille keskel on Tallinn ja kõik muu on ääreala.

Meie pingutus peab olema individuaalne, kuid see peab olema kollektiivsete eesmärkidega kooskõlas, nende teenistuses.

Pole mõtet investeerida (see sõnagi ei sobi päris hästi, kuigi on laialt kasutuses) inimestesse, kes elavad täna, kui ei tule inimesi, kes elavad homme. Meie tänane rikkus on meie eelkäijate valu. Surm ei ole traagiline, surm on paratamatus. Kuid elu võib olla traagiline, kui ta ei suuda püsida igavesti.

Kui ma koolis käisin, 80ndatel, olid seintel kaardid, mille keskel oli Moskva ja Euroopa. Ühel äärel USA, teisel Jaapan. Kui ma 90ndatel oma esimese IBMi sülearvuti sain, avastasin, et tegelikult on keskel Washington ja USA, Jaapan on hoopis teisel äärel, kui lapsepõlvekaardil ning Euroopa on samuti ääreala.

Nüüd, Bangkokis rahvusvahelisel spordikongressil SportAccord 2018 käies, tabasin oma pilku klammerdumas kaarti, hiinlaste esitluse ajal, mille keskel oli Hiina ja Peking. Kolmekümne aastaga on maailma jõujooned muutunud, ühest küljest küll ainult minu jaoks, kuid teisest küljest kogu maailma jaoks.

Muutus on suurem, kui me arvata oskame. Täpsemalt ei ole maailm muutnud, ta on edasi liikunud. Kõik need riigid nägid ennast kaardi südames ka kolmkümmend aastat tagasi, kuid minu, eestlase jaoks, on pilt uus. Kõigi kolme jaoks on kaart täiesti erinev. Ja nad ei ole mitte mingil juhul nõus omavahel kokku leppima, kelle kaart on „õige“.

Meie liikusime Moskva mõjuväljast justkui Washingtoni omasse, kuid nüüd haarab meid endasse Peking. Ma ei räägi (ainult) poliitikast ja majandusest. Aasia tahab võtta endasse kõik. 

Kuidas püsida keral, mis keerleb?

Hiinlased tahavad korraldada kõik spordivõistlused, mis võimalik. Nad tahavad võita kõik medalid, mis võimalik. Nad tahavad juhtida kõiki maailma spordialaliite. Nad tahavad olla maailma suurimad. Nad tahavad toota meile kõik kaubad, mida me kunagi kavatseme tarbida. Et ära võtta kõik meie raha, mida meil varsti enam väga ei olegi, sest me ise ei suuda tarbimise kõrval enam suurt midagi toota ja müüa.

Täpselt sedasama on taotlenud nii USA kui ka Venemaa. Aerofloti pardaajakirjas (lendasin Bangkoki üle Moskva Aeroflotiga) teatab 2018. aastal Venemaal toimuva jalgpalli MM-finaalturniiri peakorraldaja Aleksei Sorokin oma pikas intervjuus, kui vinge ja võimas üritus on kohe tulemas. Kõik on maailma parim.

Sõda mõjuvõimu pärast peavad hiinlaste kõrval ka venelased. Kuigi jah, nad hakkavad alla jääma. Moskvas on muuseumides sildid „China friendly“. Venemaa ei ole enam 1/6 maismaa, kuid ta on 17 miljoni ruutkilomeetriga siiski maailma suurim riik ja 1/8 maismaast.

Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi lubadus panna Ameerika esimeseks on karm, aga jõukohane. Veel. Kuid ülevõtjad on kavalad ja sõjarelvad teravad.

Minu IBMi sülearvuti tootis ju Hiina, kuid selleks, et kaart „õigeks keerata“, sai tast Lenovo. USA on Eesti oluline liitlane, kuid ka USAs on kõhklusi praeguse poliitika jätkusuutlikkusest.

Suured riigid nõuavad mõjukust kõiges, kuigi nende huvid põrkuvad ning kõigiga kaasa mängida on väga raske. Loomulikult vajab Eesti liitlasi, kuid mis kõige raskem – meie liitlased ei ole ajaloos alati vajanud meid. Meil on vaja midagi pakkuda.

Kui me ronida ei suuda või ei oska, siis pakkugem vähemalt mäge.

Ohutut laskumisteed otsimas Mont Maudit nõlval I Foto: Pärtel Keskküla

Ühe hea idee ma leidsin. Rääkisin oma Hongkongis elavale, kuid Hiinast pärit kolleegile IMSAs (International Mind Sports Association), et Eestis elab 1,3 miljoni inimest kogu maal. Ta ütles, et ta helistab kohe oma naisele, nad kolivad siia ja võtavad Hiinast paar linnatäit rahvast ka kaasa! Nali või mitte, kuid maad meil on.

Eesti võimalus ei ole suurtele pugeda. Või neile vastanduda. Eesti võimalus on olla iseseisev. Omada seinal kaarti, mille keskel on Eesti. Ja isegi kui me ei taha ega julge seda mitte kellelegi teisele näidata, hoiab see meie silmad õigel kohal. Parem on minna tippu, kuid kui me seda ei suuda, tuleb vahel ka alla ronida. Seegi tee on ohtlik. Et hakkama saada, on vaja kangelast, kes julgeb teha mõlemat. All kräunujate kiuste.

Janek Mäggi

Janek Mäggi

Janek Mäggi on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ja konsultant. Loe artikleid (3)