Helikiirusel lähenevad riigikogu valimised paiskavad avalikkuse täis ideid, kuidas teha Eesti suureks, ilusaks, õnnelikuks, võidukaks, mõnusaks, lahedaks, ägedaks. Pingutajaid on, alati on olnud, kuid tajutavat revolutsiooni mitte väga. Vaikne liikumine. Jõudu rakendatakse, kuid nihet ei ole. Mõni uus maja kerkib, mõni vana kukub kuskil külas kokku. Juurde ei tule midagi.

Rahvajuhid jooksevad ideede metsas paaniliselt ringi, korvis võib olla ka mõni seen, kuid nad ei leia teed välja. Enne läheb pimedaks. Nagu Toomas Hussari „Seenelkäigus“. Eestis pole ambitsiooni, sellist, mis viiks meid metsast välja või mäe tippu.

Lenin kirjeldas oma raamatus „Teosed“ (1955) 33. köite 177 leheküljel mägironijat, kes on ronimas „väga kõrge ja seni uurimata mäe otsa.“ Ta jätkas: „Oletame, et tal läks ennekuulmatuid raskusi ja ohte võites korda oma eelkäijatest hoopis kõrgemale tõusta, kuid et mäeharjale ta ikkagi ei jõudnud.“ Kuna mägironijal osutus tippu jõudmine võimatuks, pidi ta tagasi alla tulema. Kuid see tee oli veelgi ohtlikum, raskem. Ning all oli parastajaid palju. Eesti ei ole oma mägironijat veel leidnud.

Janek Mäggi

Janek Mäggi on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ja konsultant. Loe artikleid (5)