On piire ja üleminekuid, milleks me saame valmistuda. Aga ka selliseid, mis jõuavad kätte ootamatult. Kus avastad ennast ühtäkki täiesti muutunud olukorrast, mida ei oleks osanud nädal varem uneski näha. Oled sattunud teisele poole piiri – oled nagu mingil uuel, tundmatul maal, kus pead jalule tõusma ja uuesti kõndima õppima.

Septembri algusega on mul kummalised lood. Kuni lapsed koolis käisid – ja see kestis ikka oma paarkümmend aastat – oli see üks väga selge verstapost. See oli astumine üle suve piiri sügisesse, täielik üleminekuperiood – naasmine rutiini, aga enne seda tohutu sättimine, kohanemine ja kohandamine. Kõik tahtis paika loksutamist, nii töövihikute kilekaaned, huvialaringid kui ka pere üldine logistika. Mõistusega saan küll aru, et nüüd on see töö tehtud, aga ometi tajun endas veidrat tühjust, sest piir suvise kulgemise ja sügisese argirutiini vahel on haihtunud. Tunnen sellest lävepakust puudust.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (74)