Viimase paari kuu jooksul olen saanud kirju ja kõnesid, et noh, saada aadress ja tuleme korgime koos mõned head Eesti joogid lahti. Eestis oleks see kõik veel sellises tempos võimalik, aga siin on tegemist ikka tõkkemaratoniga. Kahjuks ei ole veel võimalik veel Philly Joe’s NYC-i sisse astuda.

Üks mu sõber ütles päris tabavalt, et hea promo ei tähenda üksi midagi. Külma dušši saad siis, kui numbrid excelisse panna. Ja kõik täiesti õige, New Yorgis rohkem kui kusagil mujal. Selge on see, et niisama unistajaid on siin kõik tänavad (ja metroode trepialused) täis, näita ämbritäit raha ja siis vaatame, kaugele me jutuga päriselt jõuame.

Kui Eestis oleme harjunud, et hea tahte ja mõõdukate vahenditega on võimalik mägesid liigutada, siis Ameerikas on see ilmselt samuti reaalne, ainult et Eesti ja Ühendriikide arusaam “mõõdukatest vahenditest” on totaalselt erinev. Aga raha ei ole kindlasti ainuke tegur. Ainult rahaga ka ei saa, on tulnud vahepeal välja. Üks Vene päritolu oligarh olla investeerinud 21 000 000€ (palju nulle, eksole), ja restoran pidas kõigest veidi üle aasta vastu. Aga nüüd tagasi oluliselt vähemate nullide juurde.

Pikk jutt lühikeseks – olen saanud oma esimesed, kuid õnneks mitte liiga valusad vitsad.

Koht, mida terve siinoleku ajal käisin õrnusega kaemas, sest 01.04.18 pidid ruumid vabaks saama, omades kõiki meile Eesti Kultuuriesinduse/restoranni/baari jaoks vajalikke parameetreid, langes ära. Justkui aprillinaljana otse põrgust tuli välja siiski, et rentnik ei jäta kõnealusesse ruumi midagi – isegi seina sisse valamine ei olnud takistus, kõik lõhuti välja. Ja Ahvena helesinine unistus jazziklubi/Eestit kätkeva kultuuripesa peatsest loomisest lükkus ennustamatusse tulevikku. Ärge saage minust valesti aru – isegi kui ruumid oleksid olnud ideaalselt üle antund, oleks kogu protsess ikka olnud küllalt pikalt arendusfaasis, aga nüüd ei olnud jälle midagi käegakatsutavat.

Paljud on seda kommenteerinud lihtsalt: “That’s New York, little Fish. A lot of Sharks!” Sest kui oleks jätkunud lausrumalust kuhugi alla kirjutada, oleks olnud kasutuskõlbmatud ruumid, aga üüratud kohustused.

Siin oldud aja vältel oleme saanud palju targemaks. Nii endiste kui praeguste söögikohtade, klubipidajate ja ettevõtjatega suheldes on selge, et siin linnas midagi tasuta ei saa ja lihtsaid lahendusi ei ole. Pilve hõbedane äär on muidugi see, et kuna kõigil on veidi keeruline, siis ollakse varmamad tegema koostööd, sest laias laastus on sedasi kõigil lihtsam. Nii näiteks tutvusime Spike Wilneriga – maailmakuulsate jazziklubide Smalls ja Mezzrow omanikuga – kes oleks meiega nõus kohe kampa tulema, et tugev jazzi-bermuudakolmnurk moodustada.

Kolmnurk? Kõik on õige. Tema kahe klubi vahetus läheduses leidsime aasta alguses suletud Islandi kalarestorani ruumid, mis on täiuslikud. Mahutab 100 inimest, eraldi pisike majake, kus naabreid lihtsalt ei ole, keda segada. Suvel saab tänavale mahutada istuma veel 50 inimest, Ott Tomiku (Põhjaka Restorani üks kahest omanikust koos Märt Metsallikuga) sõnutsi on köök üle mõistuse veenev ning võimaldab toita kasvõi 2000 inimest päevas. Ruumid on nagu arvata võib põhjamaiselt karged, õhulised ja sobivad meie toimetamise jaoks täiuslikult.

Kogu ring koha otsimisega ja tingimuste läbirääkimisega läks jälle algusest peale käima. Kuidas see läheb ja kas me suudame leida vahendeid, et seda ratast pöörlema saada, on mõistatus, mille lahendab aeg. Selge on see, et ka edaspidi pean kõrvad lontis kõikidele küsijatele vastama, et veel paraku meie puhvetis jazz ei põksu ja 10 tundi madalal tulel ahjus valminud hõrgutisi veel mekitada ei saa. Aga töö käib ja põnevusega ootan, mida tulevik toob.

Senikaua on mul väga hea meel juhatada head inimesed Eesti Majja 34-ndal tänaval, kus on tore ja soe seltskond, kes hoolitseb kõigi eest nagu tegemist oleks oma perega.

Tere tulemast Ameerikasse!!