Eesti on edukas e-riik, kuid palju vähem räägitakse sellest, et meil on küberkiusamise foon palju kõrgem kui näiteks Põhja-Euroopas. Uuringute järgi on iga neljas eesti koolilaps kogenud küberkiusamist ja peaaegu kuuendik koolilastest tunnistab, et on ise kedagi kübermaailmas kiusanud.

Kiusamisest ei võida aga mitte keegi – see mõjutab nii koolinoori, nende vanemaid kui ka õpetajaid. Ehkki suurem osa õpilastest ei puutu kiusamisega otseselt kokku, puudutab kiusamine ka kõrvaltvaatajad, kes kiusamisega otseselt seotud ei ole, kuna nemadki kogevad sageli emotsionaalset stressi, mis kiusamise pealtnägemisega kaasneb. Lisaks koolinoortele on küberkiusamine levinud ka täiskasvanute seas – sõnavabadusest on netimaailmas kujunenud üha sagedasem vastutustundetu kommenteerimisvabadus.

Järgneva nelja nädala jooksul uurime erineva taustaga Eesti inimestelt nende mõtteid ja ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. Kui lugejal on teemakohaseid asjalikke ettepanekuid, palume oma lühike kommentaar saata aadressil hello@edasi.org, märgusõnaga “Suhtluskultuur”, sisukamad kommentaarid võivad leida tee Edasisse.

Alateema: poliitiline korrektsus vs kultuuritu suhtlus

Praegusel ajal, kui kõik näivad solvuvat kõigi ja kõige peale, vohavad äärmused: ühed ei julge süüdistamise hirmus varsti enam midagi öelda, teised tunnevad ennast jälle liiga kindlalt. Kas küberkiusamisest on saanud uus kultuurinorm? Mis asi on arukas suhtluskultuur ja kuidas selleni jõuda? Oma arvamuse ütlevad psühholoog Hannes Kuhlbach, festivalikorraldaja ja ettevõtja Helen Sildna, Arvamusfestivali ellukutsuja Kristi Liiva ja majandusekspert Raivo Vare.

• Helen Sildna: igal meie sõnal on suur jõud

Ma usun, et suhtluskultuur on iga ühiskonna või kogukonna kõnekaim kultuuriväljendus. Kaunid kunstid või näiteks ka folkloor on vaid suhtluskultuuri üks väljendusviise. Häälekaim osa sellest materjalist on aga harjumuste kogum – see, kuidas me teineteisega infot, sõnumeid, teadmisi ja tundeid vahetame, mil viisil end kuuldavaks, nähtavaks ja mõistetavaks teeme.

Öeldakse, et ühiskonna südametunnistus tuleb ilmsiks, kui jälgida kuidas see oma nõrgimaid ühiskonnaliikmeid kohtleb – olgu need erivajadustega inimesed, peredeta lapsed või kodutud. Väidan, et ühiskonna tõeline suhtluskultuur tuleb ilmsiks just seal, kus näib olevat hämaram ja anonüümsem „nurgatagune”, kus saab esineda ilma oma tegeliku nimeta või kus robustne eneseväljendus leiab tunnustust või kaasaelamist.

Kohati tundub, et küberruum on veidi nagu paralleelreaalsus. Et kui tänaval näost-näkku kohtudes suudetakse viisakalt tervitada ja võibolla isegi naeratada, siis online kommentaariumis või sotsiaalmeedias hägustuvad piirid ja kaob vastutustunne omaenda sõnade või teistele tekitatud kahju ees. Küberruum looks justkui distantsi, mis vabastab vastutusest.

Fakt on aga see, et igal solvangul, rünnakul ja sildistaval kommentaaril on alati adressaat, kes ei näe küll sõnumiläkitaja näoilmet, kuid tunneb kindlasti valu saadud torkest. Anonüümset vihkamist olen tundnud ka omal nahal ja tean kinnitada, et mõnes mõttes valmistab see rohkemgi kannatusi, kuna puudub võimalus võrdväärsesse dialoogi astudes olukord ratsionaalselt lahendada.

Ma hindan kogu südamest maailmavaadete ja arvamuste paljusust, selles seisneb vaba ühiskonna idee tuum. Et need erinevused saaksid aga me ühiskonna tervikpilti rikastada, peame suutma luua ühiselt keskkonna, mis on piisavalt rahumeelne ja respekteeriv, et meie endi omadest ka täielikult erinevaid seisukohti aktsepteerida ja võrdselt oluliseks tunnistada.

Meie suhtluskultuur koosneb igast teele läkitatud lausest, mis kujundab atmosfääri ja hääletooni meie riigis.

Kui verbaalne hüüatus võib järgmisel hetkel õhku haihtuda, siis digitaalne jalajälg ei kao. Kõik, mida on kord kirja pandud, jääb interneti kihtidesse ja digimällu alles ning hakkab pahatihti ka oma elu elama. Me kõik teame, mida tähendab üks kontekstist välja rebitud lausekatke vales serveeringus. Ma väidan, et meie suhtluskultuur kannab tänasel päeval koos oma digi-jalajäljega veelgi suuremat vastutust kui iial varem. Samuti arvan, et filmiklassikast tuntud lause: „Sul on õigus vaikida. Kõike, mida sa ütled, saab kasutada sinu vastu”, on peagi võtmas meie eludes täiesti uusi dimensioone.

Käes on uus suhtlusajastu, mis eeldab, et oleme täpsemad, respekteerivamad, ausamad, empaatilisemad, vastutustundlikumad ja kõigega arvestavamad kui kunagi varem. Igal meie sõnal on suur jõud. Peame oma suhtluskultuuri targalt, teadlikult, kannatlikult ja vastutustundlikult kujundama ja kultiveerima. Eluterves suhtluskultuuris on oma roll nii kvaliteetsel ja faktipõhisel vabal ajakirjandusel kui indiviiditasandil toimuval teinetest austaval dialoogil. Me kõik vastutame selle tervikpildi eest ühiselt.

• Hannes Kuhlbach: võtame vähem isiklikult

Suhtlus on alati kahepoolne. Sõnum kui inimeste vahendaja on eri tähendusega selle esitaja ja vastuvõtja jaoks, paratamatult. Seepärast ongi mõni sõnum, mis polnud kuidagi mõeldud kellelegi ära panema, mõnele teisele inimesele kultuurituse tipp, et mitte öelda hullemini. Kust jookseb piir? Psühholoogina ütlen, et piir jookseb ikka meie peades, mitte kusagil mujal. Ega me vist ei igatse tagasi seda aega või riigikorda, kus piiri tõmbas enne ajalehe, – kirja või raamatu trükkiminekut, või siis uudistesaate eetrissejõudmist, tsensor. Küps inimene on ise enda tsensor, suutes enam-vähem aimata, mismoodi kaaskodanik, naine, mees, poliitik, kultuuritegelane või ükskõik kes tema poolt öeldut võiks mõista või millises kontekstis tõlgendada.

Ma arvan, et ausalt välja öeldud arvamus, kui see väljendab ütleja enda uskumusi, ei tohiks kedagi solvata. Sõnavabadus on üks vaba ühiskonna alustalasid, ning seda tarvitavad siis kõik ühiskonna liikmed, kogu vaimuvaesuse ja -rikkuse väidetavalt kellukesekujulise jaotuse ulatuses. Paraku see nii on, leppigem ja ärgem võtkem kõike, mida kellegi suu on välja öelnud nii isiklikult. Enamasti räägib solvav või kuri sõnum selle lendulaskjast palju enam kui vastuvõtjast.

• Kristi Liiva: oluline on soov kuulata ja mõista

Hea suhtluskultuur algab inimene suhestumisest ümbritsevasse, sealhulgas teiste inimestesse. Sageli on nii, et me küll kuulame, aga tegelikult ei kuule. Olen mõelnud, et igast vestlusest võiks jääda jälg – olgu tunne, et mind on kuulatud ja aru saadud mu vaatepunktist, uus ja huvitav teadmine või hoopistükkis julgus jõuda vestluse käigus uue teadmise või otsuseni.

Arukas suhtluskultuur tähendab seega oskust üksteist kuulata ja tahet küsida iseendalt, kas ma mõistan, mida vastaspool öelduga tegelikult mõtleb.

Elektroonilises suhtluses on palju hetki, kus inimestevahelises kontaktis võivad suusad risti minna ja seeläbi ka tegelik mõte kaduma. Pisikesena näivad detailid, näiteks kehakeel, ümbritsev keskkond ning konkreetsest ajahetkest ja kohast tulenev situatsioon, on päriselus ja meie tegemistes hindamatu tähtsusega. Ekraanid ja nutiseadmed avardavad justkui maailma, aga nähtamatu müürina lähevad inimsuhtluses olulised nüansid nende vahendusel paraku kaduma. Nii hindamegi kübermaailmas vastaspoolt eelkõige iseenda taustsüsteemist lähtuvalt, mis sageli tähendab seda, et omistame vestluskaaslase sõnadele ainest, mida nad tegelikult öelda pole tahtnud.

Kurjad sõnad teevad haiget, kuid päriselt kriibib meie hinge tundmus, et meid on hinnanguliselt arvustatud ja pole me sõnumit mõistetud. Ja mõnikord pole selleks vaja halvasti ütlemist, vaid halvasti mõtlemist. Kuulama tuleb õppida ka iseennast ja tormakate emotsioonide ajendil reageerimise asemel olukorda hindama ja mõtestama. Tervikuna tundub mulle, et kui me tahame päriselt omavahel kontaktis olla, siis peame üksteisele rohkem silma vaatama ja teineteist hinnanguvabalt kuulama.

• Raivo Vare: kasutame rohkem emotikone ning kustutame sõimu ja solvavad kommentaarid

Olen üks nende hulgast, kes avalikus ruumis on oma arvamust korduvalt ja mitmetel teemadel avaldanud. Samuti olen kasvatanud piisavalt “paksu naha” oma eelmiste elude jooksul. Kuid olen ikka ja jälle hämmingus oma varsti 60-aastase kogemuse pealt, kuivõrd pealispindne ja jõhker on meie avalik arvamusplats eriti just küberruuumis. Tean, et koolilaste hulgas on küberkiusamine olnud vahel veelgi jõhkram ja viinud ohvreid lausa üle äärmusliku piiri.

Edasi ainult omade näidete pinnalt liikudes võin konstateerida vaid seda, et ükskõik, mida sa arvad, keegi peab ikka vajalikuks seda kas siis meedias, täna aga kindlasti enamasti sotsiaalvõrgustikes, lihtsalt tampida. Emotsiooni-, mitte argumendipõhiselt, üksikuid sõnu või lausejuppe kontekstist välja rebides ja seda oma negatiivse eelarvamusega, emotsionaalse solvumisega või ka lihtsalt primitiivse ärapanemise vajadusega sobitades.

Seejuures olen üha tihedamini pannud tähele, et kommentaar kujundatakse vaid pealkirja põhjal, teksti isegi lugemata.

Seejuures me teame, et meedialugude puhul toimetused panevad tihti pealkirju mitte eriti nende taga oleva teksti sisuga kookõlas, vaid muudel, atraktiivsuse kaalutlustel. Sellise meedias ilmunud pealkirja peale läheb kohe lahti paras pasatorm, kuna kommenteerijad solvuvad pealkirja peale või peavad seda kogu teksti sisu kajastavaks. Seejuures teksti lugemata ja mõtestamata või vaid põgusalt seda silmitsedes läbi pealkirja hinnangu ja oma isikliku eelarvamuse prisma. Olgu autori, teema või mille iganes suhtes. Selle järel valatakse oma emotsioonid sügavalt solvavate ja asja sisusse üldse mitte puutuvate järelduste näol sotsiaalmeediasse kommentaaridena.

Sotsiaalmeedia-sisese kommentaariumi kvaliteedist ei maksa üldjuhul rääkidagi. Mis siis, et sealt võib teinekord leida päris huvitavaid mõtteid või teema arenduseks olulisi viiteid. See ei loe. Pasunasse nii arvamuse autorile kui ka teistele kommentaatoritele, kes ei jaga konkreetse kommenteerija sesukohta! Ning enamasti käib see seejuures veel epiteetide ja solvangute saatel, sest erinevalt traditsioonilise meedia kombest räigem jamps välja ventileerida, sotsiaalvõrgustikes seda ei tehta. Ega siis see pole mingi maitsepolitsei teema, näiteks maailmakunstis esineva esteetilise alastuse suhtes, mille visualiseerimine on ju keeltatud a priori! Solvav ja viisakuse piire kaugelt ületav robustne sõim on seeest täitsa ok.

Eelnevale toetudes ja püüdes jääda sinisilmselt optimistlikuks pakuks omalt poolt ka sotsiaalmeedia jaoks retsepti.

Kuivõrd on sotsiaalvõrgustikes nagunii laialdaselt kasutusel emotikonid, mis peegeldavad kasutaja suhtumist, näiteks FB-s on neid isegi kommentaari põhivalikus kohe 5 erinevat liiki, siis võikski tekitada reegli, et iga kommenteerija piirdubki oma suhtumise väljendamisel kas emotikoniga või siis põhjendab mõttega omapoolset suhtumist. Seejuures jäädes inimliku viisakuse ja argumenteerituse juurde. Sõimu ja solvamise peal väljas olevad kommentaarid aga kustutakse. Tuimalt ja järjekindlalt. Siis ei peaks me ka arutlema siin enesetsensuurist ja poliitkorrektsusest kui piiravatest faktoritest AUTORITE, mitte kommenteerijate poolel. Lõpuks on ju sisulise diskussiooni veduriteks ikkagi mõtlevad sisu loovad autorid, mitte jauravad emotsioonipõhised kommentaatorid! Kuid neid pole palju, kes tahaks pideva emotsionaalse rünnaku all asju ausalt ja ratsionaalselt lahata. Pigem juba jätta arvamata, või piirduda mingi ümmarguse, võimalikult väheste teravnurkadega analüüsiga. Selline stsenaarium aga on arutleva demokraatia jaoks põrgutee.

Artiklisari “Vox populi: kuidas jõuda küberkiusamisest aruka suhtluskultuurini?” ilmub Edasi ja Telia koostöös ning selle eesmärk on kutsuda teema üle kaasa mõtlema, mida saab igaüks selle nimel teha.