Peter Singer: meie psühholoogia kallutab meid eelistama annetamist konkreetsele abivajajale. See ei tähenda, et peaksime nii tegema

Peter Singer I Foto: petersinger.info

Kolumnistina ka Eesti leheveergudelt tuttav filosoof Peter Singer oponeerib oma paari aasta eest ilmunud raamatus The Most Good You Can Do pea kõigi harjumuspäraste tõekspidamistega heategevusest. Milliseid lahendusi pakub nende asemele efektiivne altruism, mille üheks käilakujuks Singer on?

Teie raamat on mu jaoks üks viimaste aastate põnevamaid. Ja kuigi ma ühest küljest olin vaimustuses, oli see ka pagana ebamugav lugemine. Saate te sellist tagasisidet teistelt ka?

Kindlasti võib lugeja tunda end ebamugavalt, kui see, mida ma raamatus soovitan, erineb sellest, kuidas ta praegu elab. Et kas ta siis pole üldse heategevusega seotud või ei tee seda viisil, mida nimetan kõige tõhusamaks. Ma oletan, et te ilmselt leidsite midagi, mida oma heategevus-käitumises muuta?

Võtame näiteks mu tänase päeva. Õhtuks on mul teatripiletid, mis New Yorgis maksavad isegi allahindlusega 100 dollarit. Teel teie poole ostsin kohvikust võileiva, aga oleks ma selle endale kodust kaasa teinud, tulnuks see viis korda odavam. Te ei näita just näpuga, aga teie raamatut lugenuna saan aru, et olen kulutanud hulga raha, mida võinuks palju paremini kasutada.

Tõsi. Aga muidugi ongi vaid tibatilluke hulk inimesi, kes ei saaks vähemalt osa oma rahast kasutada viisil, millest sünniks ühiskonnas enam kasu. Ma ei püüa öelda, et igaüks peaks käituma pühakuna ja kindlasti pole ma ka ise selline. Pigem on tähtis, et võetaks ette olulisi samme elamaks altruistlikult. Tehes seda läbimõeldult ja tuginedes tõendusmaterjalile, et see on parim, mis meie võimaluste juures saavutatav.

Mis on efektiivne altruism?

Altruism tähendab teistele hea tegemist, eesmärgiga muuta maailma paremaks. Aga efektiivne altruism lisab siia, et üksnes head eesmärgid pole piisavad. Oluline on oma tegevust mõtestada ning koguda ja analüüsida tõestusmaterjali, et need vahendid, mis sul teiste aitamiseks on, saavutaks võimalikult palju kasu.

Teie olete filosoof. Mis on selle lähenemise filosoofiline taust?

Kõige loomulikumalt langeb see kokku utilitarismi vaatega, et inimene püüdleb kasu maksimeerimisele. Ning kasu all mõistavad utilitaristid üldiselt olukorda, kus on vähem kannatusi ning rohkem õnnetunnet, rõõmu. Aga muidugi on ka terve rida teisi lähenemisi, mis leiavad, et on hea vähendada kannatusi ja suurendada heaolu, eeldusel, et see toimub teatud moraalireeglitest kinni pidades.

Kas mul jäi raamatust õige mulje, et elu päästmine on olulisem kui elukvaliteedi tõstmine, mistõttu ka heategevuses peaks keskenduma esmajoones sellele?

Ma ei usu, et päris nii ütlesin. Toon tõesti näitena tihti elu päästmist – mis muidugi tegelikult tähendab elu pikendamist –, sest on päris selge, mis on selle otsene tulemus. Aga kasutan ka näidet pimedaks jäämise ennetamisest ja muust sellisest selgelt meie elukvaliteeti mõjutavast, ega väida, et see on vähem oluline. Kui sama hulga rahaga on võimalik päästa üks elu või päästa 50 inimest pimedaks jäämisest, siis ilmselt on viimane parem. Aga kui kaalukausil on ühe inimese elu ja teise silmanägemine, oleks olulisem elu. See sõltub numbritest ja on raske väita, kus täpselt see tasakaalupunkt asub.

Mulle meeldib efektiivse altruismi ratsionaalsus. Tihti kuuleb, et probleeme ühiskonnas ei saa reastada olulisuse järgi – no et kas olulisem on haridus või tervis –, aga teie ütlete, et tegelikult saab küll.

Mõned asjad muidugi on keerulised võrrelda, nagu seesama haridus või rahvatervis, selleks tuleb teada näiteks hariduse mõju sissetulekule, mis omakorda mõjutab tervist. Aga üldise reeglina, jah, kui võtta aluseks, et sihiks on kannatuste vähendamine, heaolu kasv, elude päästmine, siis on võimalik eri valdkondade vahel niisuguseid otsuseid teha.

Paistab, et teie sõnum näiteks kultuuriasutusi või USA suuri ülikoole toetavatele annetajatele on, et see pole parim, mida nad oma rahaga teha saaksid?

Jah. Kindlasti olen ma veendunud, et kunstile annetamine pole parim, mida maailma praeguses olukorras rahaga teha saab. Ülikoolide sihtasutuste puhul räägin tõesti juba väga rikastest asutustest, kus uus annetus ei too kaasa olulist muutust. Samas näiteks annetamine kõrghariduse toetamiseks arengumaades või mõnele spetsiifilisele uurimisvaldkonnale – näiteks säästva energia puhul – võib olla väga suure mõjuga.

Kui enne vastandasin elude päästmist ja elukvaliteedi tõstmist, siis viimane on just see, mida paljudele annetajatele meeldivad kultuuriasutused teevad. Pärast head teatrietendust, kontserti või näitusekülastust tunneme end ju paremini!

Nõus, aga nad suurendavad peamiselt nende inimeste heaolu, kelle elukvaliteet on juba niigi üsna korralik. On märksa keerulisem ja kulukam saavutada olulist muutust selliste inimeste elus, võrreldes näiteks äärmises vaesuses elava inimesega, kes jääb pimedaks silmakae tõttu, mis arenenud maailmas üldiselt alati ära ravitakse. Kui sul on võimalik oma 50 või 100 dollariga aidata pimedal inimesel jälle nägijaks saada, on see palju suurem muutus, kui saavutaksid, annetades sama summa mõne näituse korraldamiseks.

See viibki teise ideeni, mida võib olla raske omaks võtta – kas teie meelest on kõik inimelud võrdsed?

Jah, üldiselt ma usun, et kõik elud on võrdsed. Ma ei arva, et näiteks minu või mõne mu lähedase heaolu on olemuslikult tähtsam kui mõne mulle võõra inimese oma. Aga võib olla õige, et mõned inimesed ei taju kannatusi või õnnelikkust, näiteks alalises koomas olles. Siin vast saab küsida, kas selline elu on võrdne neid kogevate inimese eluga, sest kui sa pole teadvusel, pole sul vahet, kuidas sul läheb. Nii et jah, võivad olla mõned erandid, aga need on väga spetsiifilised juhtumid.

Mulle tuleb pähe kaks. Esiteks geeniuse elu võrreldes tavalise inimese omaga. Kui mul oleks oma annetusega võimalik aidata näiteks Leonardo da Vincit, siis tundub see olulisem kui mõne juhusliku inimese aitamine. Geenius suudab välja tulla millegagi, mis on tähtis enamatele kui see, kes elab lihtsalt oma tavalist elu nagu sajad miljonid teised.

Õige. Aga nüüd te räägite sellest, et kellegi elu on oluline kui vahend. Geeniuse töö võib olla tähtis, sest ta võib teha midagi, mis muudab paljude inimeste elu. Seega mitte tema kannatused või heaolu pole iseenesest olulisemad kui teiste omad, vaid ta elu võib olla olulisem selle potentsiaalse panuse pärast, mis tal anda on – seda ma muidugi ei eita.

Aga kas sama pole siis ka näiteks kultuuriasutustega? Et pärast näituse või teatrietenduse vaatamist on inimesed ehk kuidagi paremad, targemad, loovamad – ja võivad tänu sellele teha midagi väga väärtuslikku?

Kui keegi suudaks tõestada, et näituse või muuseumi külastamine toob inimeste ellu sellise suure muutuse, siis oleks see parim argument, mida olen näinud kunstisaalidele või muuseumitele annetamise toetuseks. Seni ma ei tea, et niisugust tõestusmaterjali leiduks.

Teine koht kahelda, kas kõik elud on ikka võrdsed, on lähisuhted. Kas mu lapse või ema kannatused on tõesti samaväärsed suvalise võõra inimese kannatustega ja ma ei peaks neist rohkem hoolima?

Muidugi on need teie jaoks olulisemad. Kui ütlen, et elud on võrdselt olulised, siis pean silmas – kasutades 19. sajandi filosoofi Henry Sidgwicki väljendit – universumi vaatenurka. Indiviidina hoolime mõistagi oma lähedastest rohkem. Ja üldiselt on see hea asi, me tahame, et vanemad armastaksid oma lapsi, see on kõige kindlam viis, et neist kasvavad vaimselt terved inimesed. Aga ma arvan, et on võimalik armastada oma lapsi ja neist hoolida, samas aru saades, et nende heaolu ei ole olemuslikult tähtsam teiste inimeste laste heaolust. Näiteks ei tähenda oma lapsest hoolimine seda, et ta vajab ilmtingimata kõike, mida su rahakott võimaldaks osta.

Inimesele nagu ma, kellele meeldib mõelda, et elan küllalt hoolivat elu, on teie raamatus ka lugusid, mis mõjuvad ekstreemsena. Näiteks paaridest, kes loobuvad laste saamisest, sest see pole hädavajalik, on kulukas, ja selle asemel nad hoopis lapsendavad või annetavad võõraste laste heaks. Või inimestest, kes annetavad võõrale oma neeru. Viimase juures on väga ebamugav arvutuskäik, et kuna risk surra neeru loovutamise tõttu on 1:4000, siis tähendaks selle mittetegemine, et pead enda elu 4000 korda vajalikumaks kui haige oma, kes ilma neerusiirdamiseta kindlasti sureb. Kas see pole juba  … too much?

Jah, ma arvan, et need lood on ekstreemsed. Oma neeru loovutamine võõrale on muidugi midagi, mida vaid väga vähesed teevad. Aga need on huvitavad näited altruismist, milleks mõned inimesed on võimelised, kes võtavad selle argumentatsiooni omaks. Üldiselt kohtab ju palju skeptitsismi ja küünilisust, et altruismi pole olemas, et inimene on olemuselt isekas. Mulle tundub, et on päris raske väita, kuidas oma neeru annetamine võõrale saab olla isekas tegu.

Kindlasti on raske üldistada, aga teie kogemuste põhjal – kas sellised altruistid on õnnelikud? Te mainite raamatus naist nimega Julia Wise, kellest on juttu ka ühes teises hiljutises raamatus, Strangers Drowning. Seal räägiti, kuidas peigmees ostis talle turult õuna, aga kodus hakkas Julia nutma, mõeldes, et sama raha eest saanuks üks laps Aafrikas sääsevõrgu, mis kaitseks teda malaaria eest. Tema nutab ja ta mees nutab, sest mõtleb, kui kohutav on elu naisega, kes näeb kõikjal ainult malaariasse surevaid lapsi. See ei ole just elu, mida endale tahaks.

Olgu öeldud, et see tegelikult ei ole ka elu, mida Julia elab. Ma tunnen teda ja see lugu on ajast, kui ta veel ei olnud aru saanud, et nii ei saa elada. Praeguseks on nad abielus, neil on tütar, ja igal aastal otsustavad nad, kui suure osa saavad oma sissetulekust annetada. Viimati andsid nad ära umbes poole oma palgast ja elavad ülejäänuga kenasti, lihtsalt mitte väga rikkalt. See on päris muljetavaldav ning nad on selle juures õnnelikud. Mulle tundub, et oluline on läbi mõelda, mil määral sa annetada saad, ning siis mitte ahastada iga üksiku õuna ostmise üle. Nagu ka Julia blogi pealkiri “Giving Gladly” viitab – see, mida nad teha tahavad, on näidata, kuidas saab anda ja sellest rõõmu tunda.

Võrreldes “tavaliste” heategijatega annetavad seesama Julia ja teised teie raamatus kirjeldatud efektiivsed altruistid oma sissetulekutest suurema osa ja otsustavad väga tõenduspõhiselt. Näiteks levinud põhjendus koerte-kasside varjupaigale annetamiseks on, et “ma armastan loomi”, mis efektiivse altruismi vaates pole üldse oluline argument. Annetajana saan ma areneda mõlemas suunas, aga kumb oleks olulisem?

Kiiremini teed sa rohkem head, vahetades annetuse saaja tõhusama vastu. Näiteks kui teie kirjeldatud inimene suunab oma annetuse põllumajanduslikult peetavate loomade heaolu parandamiseks, on sellest rohkem kasu kui koerte varjupaigale annetatava summa kahekordistamisest.

Urmo Kübar I Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Näib, et ühiskonnas on pidev nälg mingite uute vormide ja lähenemiste järele, millest loodetakse, et see on nüüd lõpuks SEE. Efektiivne altruism on popp, ilmub mitmeid raamatuid, peetakse foorumeid; kümmekond aastat tagasi räägiti samasuguse innuga sotsiaalsest ettevõtlusest. Kas te ei pelga, et see on lihtsalt mööduv moenähtus?

Kristallkuuli mul ei ole, nii et ei oska öelda. Jah, võib olla, et mingil ajal tuntakse selle vastu rohkem huvi ja mõnel teisel ajal vähem, aga mõte sellest, et analüüsida, kuhu annetades saaksid sa oma ressurssidega suurimat muutust kaasa tuua … mul on raske ette kujutada, kuidas selline idee võiks aeguda. Küll võib kindlasti selguda, et mõni konkreetne lahendus inimeste aitamiseks, millele praegu soovitame annetada, osutub tulevikus uute andmete selgudes mitte nii tõhusaks, ja selle asemele tuleb otsida midagi muud, aga see on teine asi.

Efektiivne altruism on ratsionaalne, aga päris elu ju pole. Iisraelis tehti katse, kus näidati inimestele pilti beebist ja öeldi, et tema ravimine raskest haigusest maksab 3000 dollarit. Teisele grupile öeldi, et sama summa eest saaks sellest haigusest terveks ravida kaheksa last. Esimesel juhul oli inimeste valmidus annetada oluliselt suurem.

See tundub olevat meie psühholoogia, me kaldume kergemini annetama, kui meile esitletakse ühe konkreetse abi vajava inimese lugu. Aga mingil juhul ei tähenda see, et me peaksime nii toimima. Võtame lihtsalt teadmiseks, et evolutsioonilistel põhjustel töötab meie psühholoogia sel moel, aga tänases maailmas, kus meil on võimalik aidata enamaid inimesi, ei tule see pigem kasuks. Paljudele inimestele jääb abivajaja nägemine ilmselt alati oluliseks, mis teeb nende kõnetamise efektiivse altruismi jutuga raskeks. Aga kuniks efektiivne altruism osade inimesteni jõuab ning kuniks nemad püüavad teha võimalikult palju head ja otsivad pidevalt võimalusi oma heategevuse mõju tõsta, seniks see lähenemine ka elab.

Aga kuidas jõuda sellega rohkemate inimesteni? Haridus?

Ma pole kindel. Ma ei usu, et me teame seda. Ilmselt on ka mingid piirid, kui paljudeni on üldse võimalik ratsionaalse argumentatsiooniga jõuda.

Ja sellega tuleb lihtsalt leppida?

Jah. Aga kuigi see on vähemus, on see pigem jõukam vähemus. Mulle tundub, et inimesed, kes on intellektuaalselt võimelised asju analüüsima – võib-olla see käib käsikäes näiteks matemaatika mõistmisega, mis on ju ka küllaltki abstraktne – on need, kellel on ka suuremad võimalused praeguses maailmas suuremaid sissetulekuid teenida.

Matteuse evangeeliumis on lugu, kuidas Jeesuse juurde tuleb naine ja võiab teda hinnalise salviga, mispeale jüngrid pahandavad, et salvi võinuks pigem maha müüa ja raha vaestele jagada. Jeesus aga kiidab naise heategu ja ütleb, et “vaesed on alati teie juures, mind aga ei ole teil mitte alati.”. Efektiivse altruismi seisukohalt pole see vist kõige õnnestunum vastus?

Ja on ka vastupidine sellele, mis ta ütles rikkale mehele, kellel soovitas oma vara maha müüa ja raha vaestele anda. Ma tõesti ei nõustuks siin temaga. Esiteks, loodan, pole õige, et vaesed on paratamatult olemas – on päris palju tõendusmaterjali, et me teeme vaesuse vähendamisel edusamme. Ja isegi kui vaeseid on alati, usun, et me saame nende elu paremaks muuta ning raha kasutamine pigem nende aitamiseks kui kalli salvi ostmiseks toob enam kasu. Ma mõtlen, et Jeesus võinuks siin head eeskuju pakkuda, suunates naist sel moel käituma.

 “Tark annetaja” on rubriik, kus soovime lugejani tuua ideid ja andmeid, mille abil oma heategevuskäitumist läbi mõelda ning aidata niimoodi kaasa sellele, et Eesti oleks ühiskonnana õnnelikum, jõukam, targem ja tervem.
Kaastööd ja ettepanekud on oodatud rubriigi toimetaja Urmo Kübara e-posti aadressile urmo@heakodanik.ee

Rubriiki “Tark annetaja” toetab Swedbanki annetuskeskkond “Ma armastan aidata”.

Urmo Kübar

Urmo Kübar

Urmo Kübar hakkas vabakonna-teemasid kajastama paarikümne aasta eest ajakirjandustudengina ega ole siiani lõpetanud. Kirjutamisele lisaks on ta Eesti kodanikuühiskonna arengus kaasa löönud mitmes rollis – kõige pikemalt vabaühenduste liitu EMSL juhtides, praegu aga president Kersti Kaljulaidi vabakonnanõunikuna. Loe artikleid (8)