Justin Petrone, Ameerika päritolu Viljandi kirjanik ja ajakirjanik, käis Viljandi pärimusmuusika festivalil ja sai ilmutuse, õigemini mitu.

Mingil hetkel pühapäeva õhtul jõuan Aida suurde saali, et leida endale hea puhkamispaik kirjutamiseks ja hingetõmbeks. Saal on täis. Inimesed istuvad, seisavad, kogunevad, räägivad ja viskavad nalja. Igasugused tüübid tõesti, pehmed, karvased, hipid, normaalsed – aga ütleme ausalt, enamik on vähemalt kümnend nooremad kui mina. Lava kõrval akna juures istub kolm ilusat heleda peaga tüdrukut, ühel säravad kõrvarõngad. Vanust ei taha kunagi kas küsida või teada. Kaks neist vaatavad telefoni. Ühel on pea põlvedel, ilmselt tahtis temagi lihtsalt hinge tõmmata. Vaatan neid korraks veel ja siis tõmban end lava servale. Iga kehaosa on valus: jalad, käed, selg, ja süda. Mu usaldusväärne kott on vihmaga märjaks saanud, aga märmik on veel kuiv. Hakkan musta pastakaga sinna kirjutama. Paar sekundit hiljem ilmub mu juurde üks mees, lühikeste juustega ja pruun pintsak seljas. Ta ütleb, et oli kunagi mu esimese tütre loomaringi õpetaja Viljandi huvikoolis. See oli vist küll ammu. Nimi on kusjuures tuttav, välimus ei ole. Ta näitab mulle midagi käes.