Pärimusmuusika festivali tuules vaatab Edasi autor, uusviljandlane, aga juba põlispatrioot Emilia Kõiv Viljandile laiemalt. Folk on ainult üks kohaliku fenomeni väljendusviisidest.
Kolisin Viljandisse möödunud aasta detsembris. Tulin siia otse välismaa suurlinnadest – vajasin tühje tänavaid, vaikust, ahjuküttega kodu ja rohelust. Kõike seda pakuvad ka teised Eesti väikelinnad, aga erinevalt neist on Viljandil salarelv, mida mujalt naljalt ei leia: folk. Ja mitte lihtsalt juba kolmkümmend aastat juulikuu viimasel nädalal toimuv Viljandi pärimusmuusika festival. Viljandi folgist kui maailmavaatest, Viljandi folgist kui elustiilist on festival ainult üks osa.
Tähtis osa küll, seda ei saa salata. Igal suvel muutub kogu linn neljaks päevaks peoplatsiks ja lõbulaadaks, sest Lossimägedest valguvad nii inimesed, toiduputkad kui mänguline meeleolu ikka kaugemale Viljandi peale laiali. Tühjadest tänavatest ja vaikusest on asi korraks õige kaugel. Värske viljandlasena kogesin selle muutuse intensiivsust sel aastal esmakordselt. Poeletid saavad tühjaks, kohvikud on rahvamurru all lookas ja Kirsimägede murust ei jää pühapäevaks enam midagi järele.
