Mu  ootused Maltale on madalamad kui uuele valitsusele. Ainus Maltaga seotud raamat, mida enne reisi olen lugenud, on “Malta pistrik”,  millel on pealtnäha üsna vähe pistmist mu sihtkohaga. Dashiell Hammettoni laipaderohkele krimiromaanile andis nime linnukuju, tribuut Malta rüütlitele – ja selle kõige tõttu tundub Malta küll väga euroopalik, ent ikkagi hirmus keskaegne ja veider. Mõrvu ja kuulsusi jagub Maltale – mis osutub terveks saarestikuks – aga hulga rohkem kui kuulsasse romaani. 

“Usu mind, mõrvarid on kõige meeldivamad inimesed. Nad on kõige rahulikumad, kunagi ei nõua midagi, väga vaiksed ja viisakad,” on mu isa mulle loendamatu arv kordi rääkinud. Ta teab mida räägib, ta on vandeadvokaat, kelle kaitsta on jäänud mõrvarid, kes endale ise kaitsjat palgata ei jaksa ja kelle pere neist nii palju ei hooli, et seda teha – ja neid on aastakümnete jooksul olnud ikka palju. See tuleb mulle meelde, kui seisan Maltal Valletta katedraalis itaallase Caravaggio maali “Ristija Johannese pea maha raiumine” ees – pidin selle nägemiseks seisma lauspäikese käes vooklevas järjekorras, sest olen suhteliselt seaduskuuleka inimesena valesti hinnanud Caravaggio populaarsust ja jätnud pääsme veebist ette ostmata.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)