Suvi on käes ja eestlane elab – elab täie intensiivsusega, nautides valgust ja vabadust. Taevalik suvi, kui saab sõita risti-rästi läbi Eestimaa, maakoju ja linna, teatrisse, laadale ja kontserdile, sõprade juurde ja vanaema vaatama. Mõnda vanaema enam ei näe. Näeb vaid mälupilte oma silme ees, fotot seinal, nimeplaati surnuaial.

Tunnistan, et kõhklesin, kõhklen veelgi – kas lugeja on nõus jaaniajal lugema midagi, mis kõneleb surmast (ja pole sealjuures kriminull)? Ometi on just sel ajal peetud paljudes Eestimaa paikades surnuaiapühi. Peetakse praegugi, kuigi see traditsioon näib olevat oma elujõudu kaotamas. Perekondlikke nn surnuaiaringe erinevatesse Eesti otstesse teevad meist aga paljud, kaasas kas vanem või noorem generatsioon, parimal juhul mõlemad. Panen oma kõhklused kõrvale ja kirjutan edasi.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (74)