Tallinna Ülikooli semiootikaprofessor Daniele Monticelli võtab Dante kannul ette retke paradiisi ning vaatleb nende mõistete tähendust ja kaalu tänapäeva elus.

Tallinna Ülikooli kirjastusest ilmus äsja Dante “Jumaliku komöödia” kolmas osa “Paradiis” Harald Rajametsa, Ilmar Vene ja Ülar Ploomi tõlkes.

“Isegi kui õnn sind veidi unustab, ära ise teda peast päris välja heida,” soovitas kunagi prantsuse luuletaja Jacques Prévert. Kas see pole hea nõuanne tänasele kriisiajastu ühiskonnale, kus nii igapäevased pisimured kui globaalsed apokalüptilised meeleolud on pannud meid õnneotsinguid ajutiselt või püsivalt kõrvale heitma, keskendudes pigem pelgalt toimetulekule ja ellujäämisele? Sellele vastukaaluks ja ajendatuna itaalia luuletaja Dante Alighieri “Paradiisi” eestinduse vastilmumisest[1] soovin järgnevalt veidi mõtiskleda nii individuaalse kui kollektiivse täiusliku õnne kujutelmade teemal, millel on Lääne kultuuriloos tähtis koht nii filosoofias ja teoloogias kui poliitikas ja kunstides. Selle maailma ebatäiuslikkuse ja õnnetuse terav tajumine on nimelt sajandite jooksul ajendanud inimkultuure mitte ainult juurdlema põhjuste üle ja otsima konkreetseid lahendusi, vaid ka looma fantastilisi kujutelmi õnnelikust inimesest ning inimkonnast. Kusjuures neid kujutlusi on sageli esitatud kunagi reaalselt eksisteerinud või meie teadmata praegugi eksisteerivate eluvormidena.

Daniele Monticelli

Daniele Monticelli on Tallinna Ülikooli semiootika- ja tõlkeuuringute professor, kes on õppinud, õpetanud ja teadurina töötanud Itaalias, Saksamaal, USA-s ja Eestis nii Tallinna kui Tartu Ülikoolis. Ta õpetab eesti, itaalia ja inglise keeles kursusi tänapäeva Itaalia ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast, keelefilosoofiast, võrdlevast kirjandusteadusest, tõlkimisest ning kureerib mitut uurimisseminari. Loe artikleid (1)