Paradiisi ja põrgu teema on läbinud kunsti sajandeid. Inimese kõlbelisuse ja moraali küsimused on leidnud peegeldamist alati. Ajast, mil kristlik maailmavaade läbi kunsti kõnelema asus, on loodud lõputult pilte piibli teemadel. Kunstnikud maalisid õndsate taevast või patuste karistust. Süžeed kaevusid fantaasiasse ja põimusid tegelikkusega – loodusega, ürgse stiihiaga, meelte võimetega tajuda nähtavat ja nähtamatut, jumalikku ilmutust ja ilmalikku hukatust.
Põrgu ja paradiisi sürreaalsus elab kunstis tänaseni. Mitte ehk nii selgel kujul nagu seda provotseeris omaaegne kristlik doktriin, ent maailma kahene olemus, selle kaunis pale ja varjatud vead on kunstis loetavad üle ajastute.
Paari nädala eest kohtasin kunstnik Miljard Kilki. Eesti üks tuntumaid hüperrealiste. Tema tänane looming on hüperrealismist kaugenenud. Pigem on see sürrelistlik ning liigub neis põrgu ja paradiisi sfäärides, mis paneb meenutama Madalmaade renessanssi, Hieronymos Boschi või 20. sajandi eksalteeritud alateadvuse allhoovusi, Salvador Dali’d.