Mitte kusagil ei kaigu looduse hääled nii unistavalt vastu kui neil unustatud taluvaremetel ja mahajäetud paikades. Mitte kusagil ei lõhna sirelid nii magusasti kui seal, kus neid aastate jooksulgi enam keegi ei nuusuta.
Kui oli varakevad ja võsad raagus (millal see veel oli!), sõitsin kord autoga mööda maanteed, mis viib Türilt Pärnusse, läbi kuulsate Vändra metsade ja muude tagamaade. Maantee ise on suur ja ilus, seal vurab üksjagu suuri masinaelukaid, mõned veavad neidsamu Vändra metsi saeveskisse või sadamasse, mõned jumalteabmida, kindlasti midagi inimestele sama vajalikku kui palgid ja lauad. Neist saab ju uusi maju, majadele aknaid, uksi ja treppe, uusi unistusi!
