Folklorist Marju Kõivupuu: “Me kõik vajame Oma Lugu”

Marju Kõivupuu. I Foto: erakogu.

Folklorist, kirjanik ja õppejõud Marju Kõivupuu avab intervjuus tänapäeva inimese suhet pärimuse, loodus- ja kultuurimälestiste ning esivanemate elulaadiga. Intervjuus tuleb juttu jätkusuutlikumast eluviisist, pühapaikadest ja kultuurimälust tänapäevase linnastunud ning digitaliseerunud ühiskonna ja koroonapandeemia kontekstis. Miks inimesi tänapäevases digiühiskonnas üldse kohaliku koduloo, ajaloo ja mälestiste poole tõmbab?

Uurite folkloristi, kirjaniku ja õppejõuna loodus- ning kultuurimälestisi ja pärandkultuuri. Millele tugineb inimese side looduslike pühapaikade, kultuurimälestiste ja üldse pärandkultuuri või -traditsioonidega? Miks inimesi teie arvates ka tänapäevases digiühiskonnas üldse kohaliku koduloo, ajaloo ja mälestiste poole tõmbab?

See teemadering on lahutamatult seotud identiteedi ja maailmavaatega. Me kõik soovime kuhugi kuuluda, vajame müütilist Oma Lugu, soovime rohkemal või vähemal määral teistest eristuda. Kultuuriline mitmekesisus on ka üleilmastuvas maailmas sama vajalik kui näiteks elurikkus looduses – iga keele kadumisega kaob selles keeles loodud vaimne maailm, mõtlemise eripära, lood ja laulud. Suuresti seetõttu võib väita, et 21. sajand on ka kultuuripärandi väärtustamise sajand – üleilmastumine mõjub väikestele kultuuridele surmavalt. Ja lõpuks – eks meie tänane maailm tugineb rohkem või vähem eelläinud põlvede väärtustele ja hoiakutele.

Eestlased on olnud usinad arhiveerijad ja mälestuste kogujad. Ma olen vahel mänginud mõttega, missugusena me ennast tänapäeval näeksime, kui meil poleks esinduslikku Eesti Rahvaluule Arhiivi, ERM-i ja teisi hindamatu väärtusega kogusid, kus talletatavad materjalid annavad pealekasvavatele põlvedele võimaluse leida aina uusi ja uusi “ehituskive” identiteedi loomiseks ning vaimseks eneseväljenduseks. See pilt, usun, oleks kindlasti hoopis teistsugune, kui me seda tänapäeval näeme.

Üsna sageli kõlavad ideed sellest, kuidas eestlased on metsa- ja loodusrahvas, kuidas meie ühiskonnas ja kultuuris hinnatakse ning tuntakse loodust, ajalugu ja mälestisi, rahvakalendrit ning sidet esivanematega. Kuidas teie oma töö ja kogemuse najalt sellistesse seisukohtadesse suhtute? Kas eestlased tõepoolest on rohkem “metsa- ja maausku” kui näiteks Lääne-Euroopa suurrahvad?

Eestlased õnneks ei ole üks homogeenne mass, kes kõik astuvad taktsammu nagu sõdurid paraadil, olles riietunud ühtmoodi mundritesse. On arvestatav hulk inimesi, kes tunnevad pärimuslike teemade vastu suurt huvi, keda hüütakse vahel sõbralikult nöökides kas märsilohistajateks või  puukallistajateks ning kelle jaoks pärimusele ja loodusetundmisele tuginev eluviis on ainuvõimalik või vähemalt on see suur osa nende elulaadist.

Kuna ma olen mälumänguhuviline, soovitan jälgida erinevaid televiktoriine, kust nähtub, et suur osa meie hulgast elab piltlikult öeldes aga hoopis teisel planeedil ehk suhe omakultuuriga on nõrk, et mitte öelda olematu. Ka minu õppejõukogemus Tallinnas kinnitab, et omakultuuri tundmine ei ole noortel sugugi kõige tugevam külg, mis ei tähenda seda, et neil selle vastu huvi poleks. Ja omakultuuri tundmine ei tähenda, et peaks tundma kõiki etnograafilisi vidinaid-pudinaid, vaid et oleks ülevaade peamistest asjadest ja teemadest.

Tänapäeva infoühiskonnas saab oma sõna kuuldavaks teha väga erinevaid kanaleid kasutades ja niimoodi ka oma mõtetelening maailmavaatele toetust ja poolehoidjaid kogudes. Aga nagu ma ülal ütlesin, me kõik vajame seda müütilist Oma Lugu, ja metsa- ja maausku olemine on eestlastele üks narratiividest,  nagu ka e-Eesti (digi-Eesti) või väike-ja-tubli rahvas. Infoühiskond kordab ja kinnistab mingeid teadmisi. Kas me näiteks teaks, et täna on see või teine rahvakalendri tähtpäev, kui see poleks kalendermärkmikes kirjas või seda ei kajastataks (sotsiaal)meedias?

Sestap ma ei pea kohaseks selles kontekstis rääkida Euroopa suurrahvastest, sest ükskõik, kus me Euroopas ringi liigume, on seal märgata väga tugeva identiteediga omanäolised piirkonnad. Nii nagu Eestiski, kus kõige muu hulgas on oma koht ka loodushoiul ja rahvapärasel kristlusel. Me lihtsalt ei tunne teiste rahvaste kultuure detailselt, üldjuhul on meie teadmised keskmisele turistile suunatud hulkade ühisosa või mingi ametlik poliitiliselt korrektne diskursus. Seda lünka aitab täita “Minu …”  sari. Jah, see sari on väga ebaühtlase kvaliteediga, aga parimatest “Minu…” raamatutest aimub ühe või teise piirkonna nägu, mis juhuslikule külalisele jääb varjatuks.

Kas selgitaksite kultuuri- ja loodusmälestiste kujunemise protsessi? Kuidas käib see loodusliku nähtuse ühitamine kultuuriliste praktikatega?

Kui ma olin koolitüdruk, nii 1970ndate keskel, siis Jaan Eilart ja mitmed toonased korüfeed tegelesid bioloogiaolümpiaadide lõppvoorus meiesuguste noortega. Lisaks liikide ja kõige muu tundmaõppimisele looduses õppisime tundma ka ühe või teise paiga, liigi või loodusobjekti kohta käivat pärimust. Minu jaoks ei ole mälestis või loodusobjektid kunagi olnud semiootiliselt võõras, sest absoluutselt kõigel on oma lugu – nii loodusteaduslik kui ka pärimuslik. See on nagu inimesega – seni, kuni sa teda ei tunne, on ta võõras. Võib-olla on selle või teise inimese kohta käibel ka mõned eelarvamused või hoiakud, mis temaga lähemal tutvumisel osutuvad vääraks. Nii on ka kultuuri ja kõigega, mis meid ümbritseb.

Paljud hirmud, sealhulgas ka loodusega seotud hirmud, tulenevad sellest, et me ei tunne loodust piisavalt hästi.

Inimeste religioosne suhe loodusega on ajatu. Ajatus on protsess, mingid detailid põlvkonniti muutuvad, teisenevad, aga looduse pühaduse kui sellise tajumine jääb mingil moel ikka. On see siis aukartus looduse ees, mingid rituaalid või mingid usulised ühendused oma maailmavaate ja sellest tulenevate religioossete praktikatega. See kõik kokku on inimeseks olemise viis – väärtustada ja mõtestada olnut. Teisiti ei ole võimalik kultuurne inimene olla. Vähemalt mitte minu meelest.

Eriolukorras pagesid pered eraldatud maakodudesse, samuti suurenes kuuldavasti hüppeliselt nende inimeste arv, kes tundsid nii sotsiaalmeedias kui ka tutvusringkonnas huvi krundi või kinnisvara soetamise kohta maal. Linnainimestelt tuli aga fotosid sellest, kuidas koduhoovis või aknalaudadel äkitselt kõikvõimalikke köögivilju ja maitsetaimi kasvatama asuti ning ise maske õmmeldi. Kas kriisiajal pöördutakse jätkusuutlikumate ja looduslähedasemate eluviiside poole või millega sellist fenomeni kirjeldada? Kas esivanemate elulaadi elementide ülevõtmine tänases linnastunud digiühiskonnas on üldse päriselt võimalik?

Kellel on maakodud, need pagesid, kui nende töö seda võimaldas ja maakodus oli piisavalt hea internetiühendus. Millegipärast me ei räägi kriisiajal üldse nendest inimestest, kes tegid oma igapäevast tööd Eesti väikelinnades, igal pool maal ja ka Tallinnas. Mind hirmutab, et ka meie poliitikuile ja paljudele teistele inimestele näib sageli olevat kogu Eesti sümbol Tallinn ja sestap arvatakse, et kogu Eestis elatakse nii nagu Tallinnas. See pole sugugi nii.

Väga paljudes Eesti piirkondades pole digiühiskonnas elamine üldsegi mitte primaarne, isegi mitte sekundaarne. Küll aga on üles kasvanud põlvkond noori keskealisi, kellel pole olnud vajadust toidupuuduse pärast muret tunda. Rohenäpundus on trend nagu kadunud maailma avastamine. Ma olen terve elu kasvatanud kevadtalvel köögi aknalaual potis endale rohelist sibulat, sest see on lihtsalt parem – ei mingeid suuri ülespuhutud sõnu ega mõtteid sinna juurde.

Õueaiamaad kadusid pärast taasiseseisvumist, kui moodsa aja tunnuseks oli osta kõike poest ja välismaalt. Õueaiamaad tehti muruks ja loodusvaenulikud muruniidukid püüdsid jäljendada koduaias Inglise muru või golfiväljakut, sest see tundus olevat peen ja tõstis omaniku staatust. Nüüd on hakanud üht-teist linnainimeste elulaadis muutuma: kodus küpsetatakse leiba, kana on uus koer ja minikasvuhooned popid… Minu elus on see kõik olnud, nii umbes 30 aastat tagasi. Nüüd on pendel liikunud ühest servast teise.

Rahvakultuurile on tunnuslik, et vanavanemate elulaad – see, mida ise pole kogetud – pakub alati suuremat huvi kui vanemate oma. Ja eks muidugi ka keskkonnateema: inimene kui liik on Maal ikka üks päris tappev tõbi ja eks me püüame siis kuidagi oma patutegusid heastada.

Maskide õmblemine tundub ka kampaaniana, mitte et ma maskikandmise vastu oleks, kui seda teha põhjendatult ja õigesti. Midagi konkreetset teha, eriti kui see võib osutuda ka kasulikuks, on keerulisel ajal juba iseenesest psühhoteraapia. Minu jaoks on jätkuvalt tähelepanuväärne, et suhteliselt individualistlik ja eraldihoidev eestlane läheb väga kergesti igasuguste kampaaniatega kaasa.

Eriolukorrast ja pandeemiast lähtuvalt on arutletud praeguste ühiskonnamudelite jätkusuutlikkuse üle. Kas jätkusuutlikuma elulaadi poole liikumisel võikski reaalselt kasu olla pärimuskultuuri praktikatest ja üldistest arusaamadest seoses ühiskonna, kogukonna, üksikindiviidiga?

Ikka. Aeg, millest me räägime, on väga-väga lühike, 25–30 aastat. Üles on kasvanud põlvkonnad, kes pole kokku puutunud ei nakkushaigustega ega ka lihtsa eluga kabinetist väljaspool. Kui nakkushaigusepideemia ajal on mõne inimese jaoks probleem, et ta ei saa maniküüri juurde või juuksurisse, siis on ilmselge, et me elame rohkem kui heaoluühiskonnas: meil ei ole tarvidust teada, kust ja kuidas toit tuleb, kuidas toitu valmistada, kuidas majandus toimib, kas tegevus, millega ma leiba teenin, on jätkusuutlik ka siis, kui…

Muist inimesi ei puutu absoluutselt kokku “päris” eluga. Olen aastaid olnud suure kortermaja ühistu juhatuses ja näen, kui väikesed on noorte täiskasvanute praktilised teadmised igapäevasest elust: eeldatakse, et keegi teine tuleb ja tegeleb absoluutselt kõigi pisimuredega. Ja mitte ainult ei eelda, vaid tunneme, et meil on õigus seda nõuda. Kriis näitas meile kätte väga palju valusaid asju, n-ö võttis meie näolt paksu meigi maha ja purustas nii mõnedki illusioonid. Loodan, et me õpime sellest.

Milliseid väärtusi võib leida kohalikult maastikult ja kultuurimälestistest, millised tarkused peituvad meie oma pärimuses? Kuidas suhestub pärandkultuur ja pärimustarkus tänapäevase muutuva ja inforohke digimaailmaga?

Olen ühes artiklis kirjutanud aastaid tagasi, et kulgedes ajas ja ruumis mööda erinevaid teid ning radu, avanevad meie pilgule aina uued ja uued maastikud – ruraalsed, urbanistlikud, kuid ka mahajäetud ja metsistunud paigad, mida sealsed asukad on kunagi pidanud või peavad oma koduks ja kodumaaks. Inimkätega loodud ehitised neil maastikel peegeldavad oma ajastu vaimu – religioossust ja autoritaarsust, turvalisust ja ebakindlust, kaotusi ja võite, usaldust ja umbusku.

Pärimusega ja seal peituva tarkusega on samamoodi – on mingid motiivid, mingid tegevused, tähendused, mida on meile pärandatud ja mida meie pärandame edasi. Mitte küll täpselt üks ühele, aga see hoiabki pärimust elus – et iga järgnev põlvkond leiab oma iva. Ja vanad hääbunud kõrgkultuurid võiks meid ju ometi õpetada, mis juhtub, kui inimene tarbib ära kogu eluks vajaliku ressursi.

Viimased 20–30 aastat elame digimaailmas. Digiühiskond on võimalik täpselt nii kaua, kui inimestele jätkub elektrienergiat või mingit muud energiat seda kõike üleval pidada. Me ei tea, kui kaua kestavad digisäilikud ja digimaailm ajas. Inimkonna ajalugu ning selle kestel loodud kultuur on ka oluliselt pikem kui digiühiskonna ajalugu. Kui kaua säilib paber, seda me teame. Aga digikeskkonnas soojas toas on mugav ja turvaline toimetada. Igaüks ei lähe maastikule üht või teist objekti otsima – ilm on sant, puugid ja rästikud võivad rünnata, aega pole…

Minuealised on piltlikult öeldes 2/3 elust elanud ilma digimaailmata ja meil oli aega rohkem. Nimelt ajast oleme digiajastul hakanud puudust tundma. Rahvajutu-aastal on paslik meelde tuletada muinaslugusid, kus inimesed unistavad nende igapäevast elu kergendavatest imeasjadest. Nüüd on nad meil kõik olemas ja rohkemgi veel, aga kas me oleme õnnelikumad?

Ükski nutividin ei asenda kodumetsatukka, esimest kevadist kohtumist kirju liblikaga, kirevate lehtede sadu sügisel, oma käega korjatud seeni ja marju, sõõmu puhast allikavett.

Me oleme nõus seisma pikas sabas, et näha mõnd kuulsat maali kasvõi viivuks, kuigi veebis võib seda silmitseda tunde ja päevi. Sellised asjad kuuluvad inimeseks olemise juurde. Nutimaailm on pelgalt vahend argitoimetuste hõlbustamiseks ja nii see peakski jääma. Ka pärimuskultuuri tundmine ei ole ainult sellekohaste postituste jagamine sotsiaalmeedias. Tundmine hakkab siis, kui ma küsin endalt, mida üks või teine nähtus, tegevus, oskus minu jaoks tähendab. Digikultuur võimaldab senisest palju kiiremini ja kordades suuremas mahus tekste ja teadmisi kopeerida ning paljundada, aga sellega ei kaasne sugugi alati mõtestamist, loovat lähenemist või tekstides kirjeldatuga tegelemist. See on passiivne suhe pärandiga.

Kriisiajal tõdesid paljud, mina kaasa arvatud, et ekraani vahendatud maailm on vahend, hädaabinõu, umbes nagu generaator maal talus, et karantiiniaeg üle elada, kui tormi tõttu elekter ära läheb. Me räägime digiprügist ja kord aastas on digiprügi koristamise päev. Kogu see praht, mis netiavarustes ringleb, selle ülevalhoidmine nõuab energiat, sedasama, mille loodushoidliku tootmise üle käivad ägedad arutelud… internetis.

Ükski asi iseenesest ei ole hea ega halb, lihtsalt ühe või teise mõõdutundeta tarvitamine – loodusressursside raiskamine, ülemäärane digimaailma kummardamine, päris elu eest digimaailma põgenemine – ei ole mõistlik.

Looduslähedases elus on väga selge põhjuse ja tagajärje seos, samuti oskus leida ja kasutada ellujäämiseks kasulikke alternatiive ning mitte oodata, et keegi teeb meie eest midagi ära – või hoiak, et kui ei tee või ei tee meie arvates piisavalt hästi, siis tuleb ta avalikult süüdi mõista. Tormile ja tuisule, põuale ja paduvihmale ei tee süüdistamine midagi, kui olete märganud. Me saame ise tõepeeglisse vaadates küsida, ka me oleme endast teinud kõik, et Emake Loodus tunneks ennast hästi.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (34)