Me ei vaja isehakanud, vägivallast tõusnud või massipsühhoosiga manipuleerivaid füürereid, vaid teenäitajaid-õpetajaid.
Tammsaare “Tõe ja õiguse” teises köites on üks tähendusrikas ja elamuslik episood. Neid on seal teisigi, nagu kogu epopöas, aga essee pealkirjaga kõlab kokku XVI peatüki algus. Ruumi piiratusel ei hakka ma siinkohal kõike kirjutatut tsiteerima. Võetagu riiulist teos – vähemalt “Tõde ja õigus” on ehk ikka igaühel kodus olemas – ja loetagu rida-realt, lõik-lõigult. End eestlasena tundvale lugejale tohiks seejärel hingeliigutus olla tagatud.
