Juba talvel tekkis mul mõte teha endale üks suurem tähelepanuharjutus. Olin juba pikalt ja kadedustundega imetlenud teiste loodusfotohuviliste jäädvustusi meie kakkudest. Tundus, nagu oleks nendega kohtuda imelihtne, aga miskipärast polnud mina seda retsepti tabanud. Kogemused teiste lindude-loomadega olid mulle õpetanud, et ka sagedasel looduseskäijal võib kujuneda teatav pimedus. Harjud oma radade ja kohtadega sedavõrd, et ei oska enam asju uutmoodi vaadata.

Mõtlesin, et võtangi endale saabuva kevade missiooniks leida üles üks kakupesa. Pea poolteist kuud käisin tuulevaiksetel öödel metsa kuulamas ja otsisin võimalikke tegevusjälgi. Keskendusin nii, kuidas oskasin. Kuigi kuulsin mitmeid kakke, ei viinud see mind ühelegi pesapaigale lähemale. Ühel hetkel mu meelekindlus murdus ja tõdesin, et enam pole mõistlik oma unetunde ega sõidukilomeetreid kulutada.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (78)