Eestis on täis mehi ja naisi, kes teevad kõik oma tööd üksi. On mehi, kes panevad üksi labidaga maasse suuri kaevurõngaid nii endale kui naabrile. Leiab ka naisi, kes ehitavad oma kätega aastaga maja, sauna ja kuuri.

Kindlasti igaüks tunneb mõnda sellist karakterit, kes ei kohku millegi ees ning kes abi ei küsi. Olgu see siis seetõttu, et ei taha teeneid või raha võlgu jääda või lihtsalt ei meeldi tööd tehes teiste inimeste targutamine. Selline enesessetõmbunud jonnakas individualistlik tegutsemistahe on üks eestlaste põhiteemasid ning see viib edasi ja samas takistab arengut.

Lõpetasin eelmisel nädalal vana puukuuri odavate ja käepäraste vahenditega soojustamise. Vana puukuur muutub sikkude talvekorteriks. Tuult ja külma pidavamate seinte loomiseks kasutasin vanu lauajuppe ja vineeri. Ka majaehitusest järele jäänud villa, lisaks ostsin kümme OSB plaati ja kruve. Torx otsaga kruvid on iga algaja ehitusnokitseja õnnistus, lihtsalt need pole kõige odavamad, aga lased akutrelliga sisse põmm! ja kõik on kinni.

Jõudsin siis laeni.

Lagi ka ju vaja soojustada, muidu talvel läheb kõik soojus ülevalt välja. Katus muidu eterniitkatus, mis kunagi vanale laastule peale löödud. Et siis lakke läksid seestpoolt ka OSB plaadid niimoodi kenasti ja see, kuidas ma neid panin, see jääb meelde.

Sain redelist ehitatud tellingul üksi OSB plaadi oma pea kohale vinnatud, samal ajal hoidsin jalge vahel akutrelli ja hammaste vahel kruve.

Siis tõstsin Jaan Taltsile mõeldes OSB pea kohal vastu lage ja enne, kui jõudsin selle esimese kruviga kinni lasta, panin pea vastu plaati ja hoidsin peaga surudes plaati kinni.

Tõesti suudab inimene pea ja kaelaga raskusi suhteliselt vaevata talitseda. Üksi ehitamine on aeganõudev, aga selle eest mälestusrikas ning positiivne.

Mulle väga meeldib sõltuda eelkõige iseendast, see on väga soe tunne, kui sa tead, et sa jõuad niipalju, kui sa ise ära teed.

Tegelikult loomulikult käivad ka mul pidevalt külas talgulised ja elu on näidanud seda, et kui eelnevalt on kokku lepitud konkreetne eesmärk, siis see ka tehtud saab. Näiteks ehitasime sõpradega suvel pooleteist päevaga sikkudele uhke suveaediku ja kuu aja eest viisin ühe sõbraga lauda kolme tunniga sõnnikust tühjaks. Külalistele on kõige tähtsam pakkuda konkreetsust ja rõõmu ühisest tulemusest.

Aga ikkagi, ma pole ka eriline tehnikamees, et kuidas mulle meeldib, kui saan mõne vea parandatud oma rootorniidukil või minitraktoril. Ma ei peagi minema remonditöökotta, saan edasi panna. Kuidas mulle meeldis, kui ma kohalikul Pikkjärvel eelmine talv leiutasin erinevatest juppidest töötava sikuska, mis tõi saaki palju paremini kui kalastuspoe valmislahendused.

Laias laastus on peaaegu kõik tegevused nagu söök.

Võid osta valmistoitu, võid osta poolfabrikaati, aga kõige parem roog tuleb ikkagi enda kasvatatud juurviljadest, oma kanade munadest ja oma kitsede piimast tehtud toorjuustust.

Eestis on meeletult erinevaid koostööplatvorme nii alustavatele (tehnoloogia)ettevõtetele kui mittetulundusühingutele. Taban end tihti mõttelt, aga kes toetab individuaalset üksinda nokitsemist, mis on eestlastel sügaval hinges.

Loomulikult on maailma võti tänapäeval suhtlemine ja suhted, aga kogu maailmas on hajunud individuaalne vastutus kollektiivsesse diskussiooni. Inimene peab suutma ise mõistuse ja kätega oma elu vedada nii, et ta teab, mis tahab ja ta oskab oma eesmärkide poole kulgemisest rõõmu tunda. Rohkem enesessetõmbunud nokitsemist!

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)