Päikesepaistelise vaba Eesti rahulikud suved otsustatakse Ukrainas. Aga vabadus nõuab pühendumist. Avaldame Edasi kaasautori Ilmar Raagi neli isamaalist kõnet. Esimene kõne on vabadusest. Lahtiütlus: Ilmar Raag kandideerib Europarlamendi valmistel erakonna Parempoolsed nimekirjas.
On ainult üks põhjus, miks sel aastal näib suvi muretu, mil saab nautida päikest, mereranda ja vabaõhuetendusi. Isegi kui Venemaa provotseerib meid läbi inforünnakute, jääb lõpuks ikkagi alles fakt, et teisel pool Peipsi järve on praegu vaid riismed nendest Vene vägedest, mille relvastus ületas Eesti rahuaegse armee 4-5 kordselt. Ukraina armee on tekitanud Vene 6. armeele (138. motolaskurbrigaad, 25. motolaskurbrigaad jne) ja 76. õhudessantdiviisile väga olulisi kaotusi. Sel suvel me ei pea kartma, et Venemaa võiks käivitada ootamatu äkkrünnaku. Esimeste korda viimase 30 aasta jooksul võiksime justnagu nautida muretut suve. Aga seda enam on nüüd küsimuseks nende üksuste naasmine pärast sõda.
Mida me arvame, kui meie piiri vahetusse lähedusse tulevad lahingukogemusega üksused, samal ajal kui Vene riiklik propaganda pasundab: „Me võime korrata!“ Vastastikuse julgeoleku austamine algaks sellest, kui venelased ei tooks meie piiride ligidale ründevõimelisi üksusi. Hetkel meil seda lootust ei ole. Seepärast oleks parem, kui need üksused jääksid Ukraina lahinguväljadele päevalillesid toitma.
Hetkel on võimalik, et Ukrainas sõlmitakse ühel hetkel rahu, mis kellelegi ei meeldi ja lisaks jätaks praeguse Kremli juhtkonna ametisse. Nende narratiiv aga seletaks, et võit oli tegelikult käeulatuses. Mäletate, mida rääkis Putin selle aasta 9. mail. Et me oleme justkui 1943. aastas, kus kogu Euroopa jõud olid natside käe all ühinenud Nõukogude Liidu vastu. Aga Venemaa pidas vastu ja lõpuks võitis. Kui see ei ole ähvardus, mis siis on?
Ja meie, kas me kavatseme oodata, mil kättemaksuhimuline Venemaa taastab oma sõjalise võimsuse, sest muud tal ei ole?
Lääs omakorda ei ole rakendanud ühte peamist põhimõtet oma sõjalises teoorias. Et õiges kohas tuleb saavutada õigel hetkel otsustav ülekaal.
See on kõige ökonoomsem sõjapidamise viis, sest nii on oma kaotused väikesed ja võitlus ei jää venima. Selle asemel näitab Lääs hirme, mille abil on Venemaal võimalik oma tahet dikteerida. Kui Emmanuel Macron tegi avangu ja väitis, et vägede saatmine Ukrainasse on üks võimalikest lahendustest, siis ruttasid paljud kinnitama, et nad välistavad selle.
Nii mängitakse totrat mängu, kus Venemaa räägib, et sõdib kogu Läänega, aga samal ajal hoidub avalikult Läänt ründamast. Lääs räägib, et toetab Ukrainat, aga samas kasutab ainult poolikuid lahendusi Venemaa mõjutamiseks. Justnagu mängus ei oleks Lääne tõsiseltvõetavus. Justnagu Lääs ei saaks aru, et oma nõrkusi paljastades kutsub ta Venemaad Lääne nõrkusi ära kasutama.
Lääne tänane käitumine lükkab konflikti tegelikku lahedamist aina edasi. Ja seda kõike ainsal põhjusel – Lääs ei näita täna Venemaale üheselt, et agressiooni korral saab Venemaa kiiresti ja ühemõtteliselt kaotuse osaliseks. Me jätame õhku võimalus, et Vene „turbopatriootide“ südames saab küpseda arusaam, et parema ettevalmistuse korral on Läänt tulevikus võimalik võita.
Mida me saame teha rohkemat?
Alustuseks kasvõi seda, et me ei pea hakkama kiiresti vabandama, kui arutatakse, kas Eesti võiks saata oma kontingendi Ukrainasse. Sel puhul tuleb silmas pidada kahte piirangut. Esiteks, kuna ka Eesti on rinderiik, peab Eestisse alati alles jääma selline hulk jõudu, mis suudaks peatada võimaliku Vene agressiooni esimese laine. See tähendab, et meie 1. ja 2. brigaad jäävad kindlasti Eestisse, nii nagu ka need liitlaste üksused, kes on meile määratud NATO kaitseplaanidega. Teiseks, peame me oma tegevust alati koordineerima liitlastega, et mõni meie uljas avaldus ei paneks neid n-ö tanki.
Kui aga see on tehtud, siis võiks mõni meie Kaitseliidu kompanii täiesti vabalt osutada liitlaste lahingutehnika logistika, hoolduse või väekaitse teenuseid Ukrainas, ilma et me trügiks kuhugi eesliinile. Kas Venemaa sellepärast ründaks Eestit? Muidugi mitte. Venemaa teab, et tal ei ole praegu võimalik rünnata ainult Eestit. Kõige tõenäolisemalt lubab Venemaa, et kõik Ukrainasse tulnud eestlased tapetakse hirmsal moel, nii nagu Kremli juttude järgi on juba mõnda aega tapetud tuhandete viisi ka teisi NATO palgasõdureid. Sellega kõik piirdubki.
Tegelikult oleks meie sammul kaks mõju.
Esiteks, me vabastaksime mõningaid Ukraina üksusi teisejärgulistest tegevustest, et nad saaksid minna eesliinile. Ukraina lähituleviku suurimaks väljakutseks on inimeste piiratud hulk ja hirm, et Lääs müüb nad ühel hetkel Putinile maha.
Teiseks aga edendaks Eesti veelgi olulisemalt oma liitlaste hulgas hoiakut, et kus iganes Venemaa ründab oma naabrit, astub talle vastu kõikide naabrite ühisrinne. Rooma impeerium ei langenud mitte seetõttu, et mingi teine impeerium ta vallutas, vaid seetõttu, et paljud väikesed hõimud ei leppinud Rooma omavoliga. Briti impeerium ei kahanenud mitte seetõttu, et mõni teine suurvõim oleks teda sõjas löönud. Ka Prantsuse koloniaalvõim langes seetõttu, et endised kolooniad osutusid sitkemaks. Vene impeerium ei lange mitte suures lahingus USA-ga, vaid seetõttu, et Venemaa ei ole tõsiselt võtnud väikeste rahvaste unistusi vabadusest.
Ma arvan, et kui Eesti otsustaks saata 100 meest Ukrainale ametlikult appi, me leiaksime need vabatahtlikud. Ma ise ei läbiks ilmselt vanuse tõttu arstlikku komisjoni, aga kui vaja, võin ka mina minna.
Päikesepaistelise vaba Eesti rahulikud suved otsustatakse Ukrainas. Aga vabadus nõuab pühendumist.
