Abi Ukrainale on praegu olulisem kui kunagi varem, et toetada meie võitlust kurja vastu Euroopas. Riigikogu liige ja endine jalgrattur Kristo Enn Vaga otsustas sõita jalgrattaga Tallinnast Kiievisse, et hoida Ukraina teemat uudisveergudel ja koguda heategevuskampaania raames Ukraina võitlejatele annetusi hädavajalike droonide ja autode soetamiseks. Hanno Kross sõitis temaga esimesed kolm päeva kaasa.

Sõita rattaga nädala ajaga 1700 kilomeetrite eesmärgiga tuletada meile meelde kui lähedal on sõda meile? Väga loll ja samas suurepärane mõte üheaegselt! See teeb päevas keskmiselt 242km rattasõitu ehk minimaalselt 8h sõiduaega ja seda hooga, mitte niisama loodust nautides. Kui Kristo Enn Vaga mulle sellest mõttest paar nädalat tagasi rääkis, sattusin endale omaselt kiiresti vaimustusse ja ütlesin talle treeningu ajal, et 95% tõenäosusega liitun. Mõned takistused hiljem (üks kiiremaid perioode tööalaselt mai alguses ning abikaasa hirm, et äkki meid tapetakse ära) leppisin kokku, et toetan Kristot esimesel kolmel päeval ja korraldan talle ka auto asjade transpordiks, et ta ei peaks ise kogu nädala kraami rattal kaasas kandma. Viimasel hetkel liitus ka sõber Tõnu ja oligi kamp koos, et toetada Kristo hullumeelset mõtet!

Startisime 26. aprilli hommikul Vabaduse väljakult, saatma tuli ka Ukraina suursaadik Eestis Maksõm Kononenko, kelle sõnul on ükskõik, mis moel Ukrainat praegu abistatakse, läheb see kogu rahvale väga korda, olenemata, kas tegemist on rahalise või emotsionaalse abiga. Kristo projekt täidab mõlemat eesmärki.

Algselt oli Kristol esimese päevaga plaanis 260km, siis 250km ja kolmandal 300km. Arvestades saateautot ja kahte rattasõpra esimesel kolmel päeval muutsime eesmärki selliselt, et püüdsime jõuda esimese päevaga Riiga 335km, teisel päeval samuti üle 300km ja ka kolmandal päeval enne kui Kristo üksi jääb, ligemale 300km.

Tagantjärgi võib olla õnnelik, et me ei alustanud sõitu teisipäeval või kolmapäeval, kui poolt Eestit kattis 15cm lumevaip! Ega see reedenegi 1C kraadine vesi, mis tagarattast otse tagumikule ja eest jalgadele pidevalt pritsis, polnud mugav, vastupidi, isegi rõve ja vastik. Aga leppisin iseendaga enne sõitu kokku, et ükskõik, mis raskusi me sõidu ajal tunneme, ei ole see võrreldav sellega, mida mehed ja naised Ukrainas on tundnud ja pidanud läbi elama. Kui meil hakkab külm, läheme sooja, teeme pausi, ostame süüa, õhtul veedame hotellis ja suhtleme peredega. Ukraina võitlejaid aga ei saa olla kindlad, et tänane päev neile viimaseks ei jää, kuid nad on nõus enda elu ohtu seadma oma laste ja lastelaste tuleviku kindlustamise pärast! Kui ma reedel kodust lahkudes oma naist ja lapsi vaatasin, tekkis korraks tunne, et Ukrainas on läinud tuhanded mehed kodust ära nii, et nad ei tea, kas nad kunagi oma pere enam näevad. Meie rattasõit selle kõrval on kukepea. Tühja see külm ja vesi ning räme vastutuul, mida ilmateade ennustas kogu teekonnale.

Esimese pikema peatuse tegime Pärnus – mõned kilomeetrid tuli küll pikem ots, aga otsustasime põigata sisse endise rattaproffi Tanel Kangerti poodi Veloteek, kus Tanel korraldas meile kerge lõuna ja saime soetada vajalike kuivi riideid, et jätkata oma teekonda Riia poole. Pärnusse jõudes oli meie keskmine kiirus 31,8 km/h, mis arvestades otse vastutuult oli tegelikult korralik pingutus. Sõidetud oli 155km (sõitsime mööda väiksemaid teid) ja spordihuvilistele faktina ka lisaks, et 4,5h pikkuse sõidu esimesel poolel oli mul endal keskmine pulss 140.

Pärnust Riiga oli hoog sama ja pulss samuti sarnane. Muide – kui me Tõnuga oleme igasuguseid lollusi teinud rattaga sõites, siis Kristol oli enne esimest päeva kõige pikem ots ratta seljas 230km. Tavavõistlused rattaspordis jäävadki 180-220km juurde, kui mõned üksikud klassikud ja ühepäevasõidud välja arvata. Kui meie Tõnuga teadsime, mida keha kaheksandal või kümnendal tunnil teeb, siis Kristole oli see ühe piiri edasilükkamine, mis on pigem isegi raskem mentaalselt kui füüsiliselt. Kui kütust peale saab, siis võib sõita päris kaugele. Riiga jõudsid Tõnu ja Kristo, rattakompuuter näitas 335km, mina hüppasin autusse, kui oli läbitud 290km. Parem põlv hakkas natuke valutama ja otsustasin järgmiste päevade peale mõeldes mitte valuga sõita. Siinkohal liikus mõte taas ukrainlaste peale – neil ei ole võimalik hüpata sooja autosse, kui raske või valus hakkab. Lõpuni peab võitlema…

Teine päev viis meid samuti üle 300km ja jõudsime õhtuks erakordselt ilusasse Leedu kuurortlinna Birštonas. Teist päeva järjest puhus vastutuul, pool maast igavad sirged ning kitsad teeääred, kuhu rattur tiheda autodevoolu sees väga ära ei mahu. Leedus on selles vaates parem kui Lätis, mis on täielik katastroof rattaga sõidu mõttes. Kui inimestele aeg-ajalt meeldib vinguda puuduva rattateede võrgustiku üle Eestis, siis minge vaadake mujale, kes tulevad meiega sarnasest kohast. Eestis ja ka Tallinnas on tehtud väga head tööd. Mu enda poeg saab sõita suure osa treeningutest täna Tallinna ümbruses juba mööda kergliiklusteid. Loomulikult saab paremini, aga vaadake, mis viimase paarikümne aastaga on ära tehtud!

Teine päev läks minu jaoks rattasõidu mõttes aia taha – sain sõita ainult 50km, aga see eest sain hoolt kanda teiste eest, et neil oleks sõiduks kõik vajalik alates toidust lõpetades kõige tuulisemates kohtades autoga tuulevarju pakkudes. Sõita üks päev üle 300km on suur eneseületus, aga teha seda teist päeva järjest, on üliraske. Kristo oli päeva lõpuks täiesti läbi… Ega ta seda ise ei tunnistanud, aga peale vaadates oli sellest aru saada.

Pühapäeva esimesed 100km olid erakordselt ilusas Alytuse kandis – teed olid väikese liiklusega üles alla ja kurvilised. Panime Kristoga kohe tempo peale, et võimalikult kiiresti õhtul Poola hotelli jõuda. Autos on rattasõbral kindlasti raskem sõita seda maad, kui ise ratta seljas olles. Siis tegime vahetust – mina hüppasin rooli ja Tõnu ratta selga, et aidata Kristol moraali hoida ja energiat säästa ning tehes ise ees tempot. Kolmas päev ja jälle otse vastutuul! Kujutan ette, kui  jube oleks see olnud kõik need päevad üksinda sõita. Pühapäeva eesmärk oli meil 300km, mis päris täis ei tulnud, jõudsime 275km kaugusele, mis siiski andis Kristole edasiminekuks üle 100km võitu. Hakates pühapäeva õhtul autoga tagasi kodu poole liikuma, tundus uskumatu, et oleme tõesti rattaga nii kaugele sõitnud! Kristo pakkis oma kasutatud asjad meile kaasa ja sealt edasi paar päeva on tal üksi pusimist. Ukrainasse peaks Kristo sisenema kolmapäeval ja Kiievisse, kui kõik läheb hästi, jõuab ta neljapäeval, kus teda juba oodatakse ja vastu võetakse.

Enne sõitu ütles Kristo, et „Sõites jalgrattaga Tallinnast Kiievisse soovin hoida avalikkuse teadvuses fakti, et sõda käib endiselt meie vahetus läheduses – jalgratta sõidu kaugusel – ja me peame tegema kõik endast oleneva, et see ei jõuaks jalutuskäigu kaugusele.” Üks asi on sõja teadvuses hoidmine ning teine selle juures ka toetuse kogumine droonide ja autode soetamiseks. Eesmärgist koguda 50 000€ on aprilli lõpuks 237 annetusega kogutud ligemale 28 000 Eurot.

Rahalisi annetusi kogutakse koostöös NAFO organisatsiooniga, et soetada Ukraina erioperatsioonide vägede UAV-üksusele ja 79. brigaadile hädavajalikke 4×4 autosid ning FPV droone. Öövaatluskaamerate, poritõrjerehvide ja integreeritud droonisegamisseadmega varustatud kahe pikapi soetamiseks vajatakse 18 000 eurot ning 35 FPV drooni jaoks 14 000 eurot. Seega on minimaalne eesmärk koguda 50 000 eurot. Need vahendid on Ukraina sõduritele rindel päästerõngaks.

Kristo ennastunustav pingutus jõuda 1700 km kaugusele ja sellega hoida Ukraina teemat uudisteveergudel, on imetlusväärne. See on ühe inimese pisike tegu, aga me saame kõik iga päev väikeste tegudega teha midagi, et kokkuvõttes muutus oleks nähtav. Ukrainlastele läheb iga tegu väga korda. Edu Kristole ja loodetavasti saab kokku ka rahalise eesmärgi. Aega on veel üks päev, et finishisse jõuda. Ilusat kevadpüha kõikidele, kus iganes ja kuidas iganes seda siis ka üritame nautida.

Hanno Kross

Hanno Kross on Jõelähtmes asuva Estonian Golf & Country Club’i juht, kes püüab ennast vormis hoida jalgrattaga tööle sõites ning aegajalt sõprade ja perega golfiväljakul ühiselt aega veetes. Keskmise liikumisharrastajana käsitleb ta oma kirjatöödes südamele olulisi teemasid, mis enamus on seotud spordi, kehakultuuri ja selle seostega laiemalt meie ühiskonnas. Loe artikleid (11)