Ma polnud filmi enne etenduse nägemist näinud. Nüüd olen poolteist filmi ära vaadanud (leidsin, et neid on kolm osa). Saali istudes olin ootusärevuses. Hiiglaslik lõik toorest liha (paberist vist) oli sätitud justkui magamistoa maalina voodi kohale. Emmanuelle ärkas ellu voodisisesest hauast. Sättis end liikumisvõimeliseks ja läks rändama.
Lavastus: Emmanuelle’i jälgedes
Lavastaja: Urmas Vadi
Teater: Tartu Uus Teater
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 17. märts
Külastuse kuupäev: 20. märts
Üks kahest sõbrast oli leidnud oma isa poolt talle kirjutatud kirja sellest, et hoopis Emmanuelle võib olla tema pärisema. ‘’Me kõik tahame leida oma tõelise armastuse…ehk ema,’’ kõlas minu jaoks natuke halvasti.
Roheline kleit heledad punased juuksed = imeline. Kunstiliselt nägi terve lavastus väga ilus. Rahulik, tasakaalukas, mõnel korral üllatav.
Et aru saada, mis üldse toimub, läks mul natuke aega. Üks esimesi juhtumeid oli mees, kes oli komistanud külmiku juures ja väidetavalt katsunud naist. Lõpuks panin pildi kokku, et see oli keegi minister või.. peaasi, et tuntud persoon. Tuntud persoonid ei saa endale lubada selliseid intsidente. Ta küll vabandas ja naine kinnitas, et nad kõigest tantsisid. Aga milline oli tantsu iseloom? Kõik ikka tiirles ahistamise süüdistustel. Lõpuks hääldati välja, et endine peaminister ei tohi Malaisias külmkappide juures libastuda. Ma ei osanud kaasa naerda, sest selliseid uudiseid ma ei jälgi.
Ahistamise ABC.
Tõesti, ette toodi vist kõik mulle teadaolevad ahistamise viisid, millest paljudega olen ka ise kokku puutunud. Päriselu olukorra tõsidusest ja vastikusest sõltuvalt mõjusid stseenid erinevalt: üks humoorikamalt, teine tekitas jälestust. ’’Jõuluvana võib’’ oli kõige vastikum, õnneks kõige lühem.
Tegelased olid kõik omamoodi imetlusväärsed, kas heast või halvast küljest on inimese otsustada. Vuntsimees jäi meelde oma süütu näoga ning enesekindlusega kanda oma vuntse, vaatamata sellele, et ühiskond tema vuntse ahistab. Samuti pimekohtingu situastioon oli tore. Kõik olid päriselt lahedad. Nii lihtsad, ausad ja väljenduslikult ilusad. Ja kunstiliselt sobivad.
‘’Mitte, et ma peale suruks, lihtsalt kutsub kallistama.’’
Üks õnnetu härra pihtis oma kogemusest prostituudiga. Tema tahtis lihtsalt oma testosterooni taset tõestada, tahtis nii, et saaks teha kõike, mida soovib. Ostis isegi kondoomikomplektile lisaks šokolaadi. Ja rääkis seda kõike nii kilavate silmadega, justkui oleksid need märjad.
Pikk komplitseeritud ahistamisjuhus. Kohtusse kaebaja kurtis, kuidas temaga üldse ei arvestata, suhtutakse temasse nagu looma, seda veel vastiku naeratusega ja üleoleva pilguga. Kodune sisekliima on samuti nii pingeline. Ei lubata sõpradega välja minna, veel enam vastassugupoolega. Ja teatab siis nuuksudes, et kastreerimine ületas kõik piirid. Kass. Ma tahtsin naerda palju valjemalt, kui mugavustsoon lubas. Tahaksin tunda end teatris nii mugavalt, et saaks nutta ja naerda ja ohata ja kõiki vajaminevaid häälitsusi, mida tahaks välja lasta. Aga võibolla peaks mõtlema ka teiste mugavuse peale. Aga, kas teater on selleks, et vait olla? Kas kõik on lihtsalt nii tagasihoidlikud? Kõik ikka ei ole. Teen valiku, et mina ka ei ole.
Oh, see paju. Ma kahtlen, et see mul kunagi ununeb ja mulle tundub, et mul on tekkinud lemmiknäitleja (Peeter Rästas). Ja lemmikroll: paju, keda ahistati kallistustega ja muu fanaatilise dendrofiiliaga. Nad nii sobisid kokku. See on ilusaim rollitäitmine, mida ma kohanud olen: ümar mees, suurtel punastel kontskingadel (isegi minul oleks raskusi sellistega kõndida), oksad nagu sarved peas, ees lihuniku põll vereplekkidega, kirves käes.
Ei saa mainimata jätta käitumisspetsialisti. Minu jaoks tõi ta rahu majja, tema olemasolek oli äärmiselt vajalik tervikliku kompositsiooni jaoks.
Kui kokku võtta: täielik nauding. Peab lisama, et kui oleksin filmi eelnevalt näinud, oleks ma tõenäoliselt ootanud midagi muud. Nüüd panin pusle kokku ja võimalik, et oskasin filmi vaadata natuke teise nurga alt.
Armastan oma tööd.
Alissija-Elisabet Jevtjukova
Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)
