Käes on kevade esimesed päevad. Sel puhul ei pidanud ma paljuks minna kevadet rabasse tervitama. Vastuvõtt oli äärmiselt talvine – rabalaukaid ja miniatuurseid mände kattis värske lumekiht. Mõtlesin, et kuitahes palju lund mu ümber ka poleks, tajub kuulmismeel juba palju soojemaid signaale, kui seda teevad mu silmad. Rabaäärsetes metsades askeldavate tihaste hääles väljendus kasvav rõõm, rongapere andis käredal toonil endast märku. Inimesele veel hoomamatu pinna all on talv juba pöördumatult selja taha jäänud. Oleks ma pime, tunneks end kevadisemalt!
Mulle tundub, et sellised aastaajalised üleminekud on vaimses mõttes eneseteadlikkuse kõrghetked. Sarnaselt Lihavõttepühadega märgib kevad minu jaoks meelelise paastumise lõppu. Kõigepealt toovad linnud helid tagasi, puudele tekivad pungad ja hiljem lehed. Maastiku kõla muutub. Hiljem vabastab sulav maapind looduse aineringe ja koos sellega lõhnade mere.
Selline siirdehetk meelelisest kasinusest küllusesse pakub meile palju paremat märkamist. Kui taustaks on pikalt mänginud vaikus, eristuvad helid palju selgemalt ja puhtamalt. Täna lumistel rabalaugastel liikudes puges minusse mõte, et me võime pahaaimamatult alahinnata sellise transformatsiooni väärtust.
Ood vaikusele
Meie kodumaa metsa- ja rabamaastikud on nagu omamoodi templid, kus saame tugevama kontakti muutuva stiimulite merega. Et mõista sellise meelelise paastumise väärtust ja järgneva kevadise saturatsiooni võlu, tasub mõelda, kuidas me vaikust enda jaoks üldse näeme.
Valdavalt osa inimeste jaoks väljendub vaikus helide puudumisena. Millegi negatiivsena. On tehtud isegi katseid, kus inimestele antakse valik üksi veedetavat aega lühendada läbi füüsilise valu kogemise. Tulemused näitavad, et selline valu-üksinduse-vastu vahetuskaup on ootamatult populaarne.
See on kui tunnistus sellest, et mida aeg edasi, seda enam kardame oma autentseid mõtteid ja tundmusi. Ümbritsev maailm on suutnud vabastada meid soovist endale hinge vaadata. Lihtsam on kulgeda autopiloodil, sest iseenda tundma õppimiseks puuduvad mugavad otseteed.
Kannatlikele ja mässumeelsetele pakub vaikus aga käänulist, kuid põnevat teed sügavama enesemõistmiseni.
Muusikamaailmas võib vaikust käsitleda helide potentsiaalina. Mõtlen sageli, et võiksime seda ideed laiendada oma argipäevale ja näha end kui oma elu heliloojat. On meie endi teadlik valik kuidas oma helimaailma organiseerime – millal täidame ruumi taotluslike häältega, millal kuulame ümbritsevat ja millal isoleerime end mürast.
Viimase eelduseks tundub olevat oskus kuulata. Seda saab omakorda õpetada loomulik loodus oma lõputu loomingulisusega. Minu tänast käiku talvise moega kevadisse rabasse saatis männivõrades vihisev tuul. Kui oled kuulnud seda kuude viisi, hakkad näiteks tajuma ilmast tulenevaid muutusi maastiku kõlas.
USA loodushelide lindistaja Gordon Hempton soovitab kohelda helisid võrdsetena – konkreetse heli asemel kuula hoopis paika, milles asud. See avardab kuulmist. Pidevas infomüras viibides hakkame eelmainitule hoopis vastupidiselt välistama üha tugevamaid väliseid signaale ja katame oma meeled mõtteliste filtritega. Märkan isegi sageli, et inimesed ei oska loodust kuulata. Läbilõikavate helide puudumises tajutakse harjumatut vaikust, oskamata kuulata vee vulinat või lehtede sahinat.
Koos kuulamisoskuse kaotamisega teeme järeleandmisi ka teiste meelte tundlikkuses. Kas mitte nii ei saa maailmast üks värvi-, heli-, lõhna- ja maitsevaene paik, millest päästavad üksnes kirkad virtuaal- ja liitreaalsused?
Kui saabub muusika
Esimeste kevadiste nootide kõlas saabub ühtäkki taipamine – talv on meelte teritaja! Kolm kuud tuulte sosinaid ja värvivaeseid maastikke on seadistanud mu “tundlad” maailma ulatuslikumaks kogemiseks. Kevad on juba iseenesest jõuliselt vallanduv aastaaeg, kuid selline eelnev paastumine tõstab selle meelelises mõttes täiesti uutesse kõrgustesse. Iga uus lisanduv stiimul maastikupildis on väga selgelt eristatav.
Annan endale aru, et see kõik võib esmajoones tunduda lapsemeelse eufooriana. Kuid mõelgem korraks – me ostame endale järjepidevalt uusimaid tehnikavidinaid. Tundub igati loomulik soetada uus teler, telefon või tahvelarvuti, mis kuvab suuremat hulka värve ja kostitab meeli elutruumate kogemustega.
Oma tõelistel meeltel laseme aga pahaaimamatult närbuda, sest tundub kuidagi veider isenesestmõistetavusega tegeleda.
Kui siiski otsustame arvuti tagant tõusta ja toast lahkuda, märkame, et kätte on jõudnud eriline aeg, mil saame üheaegselt sõõmu taanduvast vaikusest ja saabuva helimere esimestest lainetest. See on periood, mil võiks tunda peaaegu, et nõdrameelset rõõmu kõigi oma viie meele ja mööduva “nälja” üle. Seda eriti aastatel, mil kevade ja talve vaheline lõputu heitlus on pigistanud meie kannatlikkusest viimast.
Kas meie parasvöötme kliima pole mitte omamoodi tänulikkuse tugevdaja?
Meelelisi elamusi!
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (78)
