Kui mu kodused olid juba kuude kaupa kindlameelselt laulnud “Karepa valssi”, hakkasin lõpuks selle Lääne-Virumaal asuva rannaküla poole sõitma. Ootused olid kõrged: oli ju ometi lauldud lubadusi kõige kaunimast merest, kõrgematest mändidest, kenamatest piigadest ja kangetest kaluritest. Etteruttavalt pean ütlema, et piigades ja kalurites pidin pettuma (neid seekord näha polnudki), ent meri ja männid olid igati väärilised. Veider ainult, et laulu sisse pole pandud Karepa sajanditagust suvilaarhitektuuri.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Pööning.
