“Ruumi hõivamine paistab kordades väärtuslikum kui selle loovutamine. See on hakanud paistma silma isegi sotsiaalpoliitikas, kus vabandamist, oma vigade tunnistamist, st vaimset tagasitõmbumist peetakse nõrkuse tunnuseks.” Jan Kaus kirjutab ruumi targast kasutamisest.

Hiljuti lugesin oma tudengi Markus Andreas Aulingu esseed kirjanduse tähendusest ja sattusin väga sümpaatsele kirjakohale: “Ma ei tea, mida tähendab “olla hea inimene”. Tean, et mul on sõber R. ja tema tundub olevat hea inimene. Mina ja R. töötasime koos ühes Tartu restoranis. Tema oli kokk, mina kelner. Kui me koos tööle sattusime, veetsin ma suurema osa päevast temaga köögis juttu ajades ja jätsin kliendid menüüd nuusutama. Kord jutu käigus sõnastas R., millest ta igapäevaelus lähtub: ta püüab võtta võimalikult vähe ruumi. Mind jäi see mõte saatma – ma ei saanud täpselt aru, kas ja miks see hea on, aga selline hoiak tundus põhjendatud… Et kui kõik püüaksid võtta võimalikult vähe ruumi, oleks meil kõigil palju rohkem ruumi.” Selle kõrvale tsiteerib Auling Mikk Mikiveri: “Intelligentsus on inimese omadus vähem ruumi võtta.”

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (23)