Antud kirjutis ei räägi igahommikusest ärkamisest, mis talvisel pimedal ajal on omaette teema ja probleem paljude jaoks, vaid just unest, aga sellisest laiemast, ühiskondlikust uinumisest.
See mõtisklus on justkui talveunest – mitte kuskil koopasügavuses, millest oleks paljudele vast kasugi, et puhanumana kevadele vastu minna –, vaid sellisest igapäevaselt toimetades silmad lahti magamisest.
Kulgetakse märkamata, peatumata ning küsimusi esitamata läbi päevade, kuude ja aastate. Kogu aeg on kuhugi kiire ja alati on mõtted järgmise asja juures. Soovid ja lootused kisuvad tulevikku, mõtetega aga tuhnime minevikus ning olevikku, sellesse kõige väärtuslikumasse ainukesse päris hetke, ei jäägi muud peale keha. Libiseme sujuvalt elust läbi ja märkame teda alles siis, kui ta on meie vaateväljas jõudnud tahavaatepeeglisse.
Sageli soovitatakse inimestel võtta elust maksimum ehk kogeda – reisida, lugeda, vaadata ja avastada –, ja elu väärtuse mõõdupuuks saab nende kogemuste paljusus. Samas saab kõike seda teha ka ühiskondlikust unest ärkamata. Lugeda raamatuid, sest nii ikka tehakse, käia teatris, sest naabrid käivad ka, minna reisile, sest see on iga-aastane peretraditsioon jne. Need väärtuslikud kogemused, mis justkui peaksid andma elule mõtte ja kvaliteedi, muutuvad samasugusteks elu konveierlindi osadeks, mis tuisatakse läbi, järgides kindlalt ette antud šablooni.
Panin seda varasemast teravamalt tähele, kui viisime Kinoteatriga läbi casting’ut leidmaks oma teatrivõhiku eksperimendi jaoks inimest, kes pole varem pea kunagi teatris käinud. Uurisime vestlusele kutsutud kandidaatide käest, et kui nad teatris ei käi, siis mis raamatuid nad näiteks loevad või filme vaatavad: millest nad on saanud elamuse ja mis neid on mõjutanud. Pea kõik ütlesid, et loevad raamatuid ja et kindlasti vaatavad filme, aga kui oli vaja konkreetselt välja tuua mingi teos või põhjendada, miks just üks või teine film või raamat puudutas, ei osatud vastata. Kõige markantsem näide oli meesterahvas, kes ütles, et käis eelmisel nädalal kinos, aga ei mäleta filmi nime ega ka seda, mis seal toimus, aga mäletab, et meeldis, aga miks meeldis, seda mitte. Kõik need inimesed reisisid, lugesid, vaatasid filme, käisid kontsertidel, kogesid erinevaid kunstiliike ning polnud passiivsed tegemise mõttes, kuid paljud neist olid passiivsed märkamise mõttes, jättes analüüsimata, miks nad midagi vaatasid, mis neid kõnetas või kuidas see neid mõjutas.
Elu muutub nagu kahemõõtmeliseks arvutimänguks, kus ennast ei eristata enam ümbritsevast taustast, kõik on pressitud lapikuks ja liikumiseks on ainult üks kindel tee, mis viib küll läbi maailma eri paikade, teatrite ja kinode, aga mingeid küsimusi ei teki, sest selline on ju ette antud rada – nii lihtsalt ongi ja võitja on see, kellel teise otsa välja jõudes on kogutud kõige rohkem münte (viide „Super Mario” mängule).
Asi pole mitte kogetu koguarvus, vaid nende kogemuste teadlikus märkamises ehk konkreetses hetkes ärkvel olemises.
Tihti võib üksainus raamat või reis niimoodi üles kaaluda terved kuhjad, ja ma ei räägi siinkohal mitte sisude erinevast tasemest, vaid lähenemisest, keskendumisest ja analüüsist.
Seepärast oli meie jaoks ka oluline, et inimene, kelle me leidsime Kinoteatriga ära vaatama kõik 2018. aastal esietenduvad uuslavastused, ei koguks mitte ainult suure arvu külastusi, vaid kirjutaks ka iga tüki kohta arvustuse.
Pärast talveunest ärkamist võite rahulikult ka teatris päriselt magama jääda või igava raamatu pooleli jätta, kui mõtlete ja küsite endalt – miks. Miks ei meeldinud, miks ei haaranud või lihtsalt, miks ma nii väsinud olen. Soovitan astuda endaga dialoogi – võite üllatuda, kui hea ja huvitava vestluspartneri te niimoodi leiate. Erinevad kunstiteosed annavad meile suurepärase võimaluse ennast nende kaudu avastada.
Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2018
