Ajad, kus noored tundsid aukartust ja olid äärmiselt meelitatud, et ettevõte neid märkas ja oli valmis tööle võtma on jäägitult kadunud. Ma ei räägi siin sellest, et inimesi on vähe, keda üldse tööle palgata, vähemalt Eestis. Jutt on totaalsest paradigma muutusest, kuidas noored analüüsivad, hindavad ja suhtuvad tööturgu ning vastavalt tööandjatega ka käituvad.

Tänased uued noored ehk millennialid elavad oma elu, millel peab olema põhjus – seda ollakse valmis otsima ja leidma jäägitu entusiasmiga. Töö ei ole midagi eraldiseisvat elust, vaid see on elu osa ja kõik peab sobima. Need noored ei ela selleks, et töötada, vaid teevad seda, millesse nad päriselt ka usuvad ja mis peaks maailma paremaks muutma. Sellist asja nagu töö ja eraelu tasakaal nende jaoks ei eksisteeri – on üks elu ja üks tasakaal.

Alljärgnev kokkuvõte ja kiri pärineb just sellise noore naise, Elizabethi, sulest, kes annab tänastele vana kooli juhtidele aimdust, mida kõrge saavutusvajaduse ja “tuhande päikese energiaga” sütitatud uus tööjõud oma palgamaksjatelt ootab.