Kauane tippjuht ning tänavu presidendilt Valgetähe III klassi teenetemärgi pälvinud Paavo Nõgene ei pelga ühiskondlikel teemadel sõna võtta. Tema hinnangul peaks inimesed seda rohkem tegema. Kuidas hindab ta praegu riigi toimimist ning millised on ta plaanid ettevõtluses, räägib ta “Nädala intervjuus” Brent Perele.

Teenetemärk on käes, tippjuhi kohad ka. Kuhu sul enam edasi minna on?

Oi, mul just pikendati kolme aasta võrra lepingut, nii et mul on Tallinkis 2027. aasta maini tegemist küll. Kuus aastat sai mai algul täis, aga see aeg on läinud hästi ruttu. Neli aastat sellest on olnud erinevad kriisid. Üks kolleeg ütles kunagi, et mind kutsuti siia maasika korjamise ajal, kui Tallinkis läks kõik väga hästi. Ühelt poolt otsiti kohti, kus laieneda ning teisalt püüti ettevõtet efektiivsemaks muuta. Lõpuks sattusin hoopis kriisi juhtima ja pean tõdema, et kuigi seda on kole öelda, siis mul on hea meel, et see kriis tuli, sest see on juhile palju põnevam. Praegu on Tallink taastumiskursil ja eks sõda ning kõik sellega kaasnev mõjutab meid tänini. Tegemist on palju, et see lipulaev turvaliselt Eestit edasi teeniks.

Siin siis ei saa väita, et piisaks klassikalisest viiest aastast ühes ametis tippjuhina?

Tallink on selleks liiga suur ettevõte, et viiega piirduda. Siin läks kõigepealt aega, et aru saada, millega tegemist on ning siis tuli juba kriis. Ütleksin, et Tallinki suuruses ettevõttes ja rahvusvahelisel turul on optimaalne vähemalt kahekordne aeg.

Su taust on puhtalt juhtimine ning sa said juhiks päris noorelt. Kas juhiks saab õppida?

Mina olen õppinud, aga mitte koolis, vaid teiste kogemustest. Mõnes mõttes on parem, et ma olen praktik, mitte teoreetik. Ma olen ka erinevad teooriakirjutajad välja vihastanud, sest ma pole ühtegi juhtimisraamatut lugenud ja luban, et ei loe ka. Mul on olnud õpetajad ja mentorid, kes mind aidanud ja märganud on, et ma mõnel järgmisel ametikohal töötada võiksin. Nad on mind sinna suunanud ja see, et ma olen teiste kõrval juhiks kasvanud, on mind selliseks juhiks kujundanud nagu ma täna olen.

Aga usud sa, et juhiks saab koolipingis õppida?

Mingil määral kindlasti, aga see on ka paljude Eesti ministeeriumite probleem, et praktilise kogemuseta inimesed on otse koolipingist tööle tulnud, ja sama on juhtimisega. Sa võid ju teooria selgeks teha, aga kui sa praktikas juhtinud või inimestega töötanud pole, siis see ei kuku hästi välja. Minu kui tippjuhi ülesanne pole teatris lavale või siin laeva juhtima minna, vaid mu võimed peavad piirduma inimeste juhtimise ja selliste tingimuste loomisega, kus inimesed saavad teha seda, milles nad professionaalid on. Kui sa seda kogenud pole ja õpikuteadmistega piirdud, siis on juhtimine märksa keerulisem kui praktikuna.

Kui palju sa juhina inimestele halvasti ütled?

Ma püüan mitte öelda, aga kindlasti ma väljendan end, kui millegagi rahul pole. Samas see on siiski kõigest suunamine. Kui meil midagi kehvasti läks, siis küsin, miks me seda teisiti ei tee või kuidas me seda paremini saaks teha? Ma arvan, et müüt, et “me oleme alati nii teinud”, on tänaseks möödanik. See on paljudes kohtades klišee, kus sa jooksed kõigepealt peaga vastu seina, sest sulle öeldakse, et me oleme alati nii teinud, mitte ei küsita, et kas see, kuidas me seni kõike teinud oleme, on kõige innovaatilisem, mõistlikum ja parem viis selle tegemiseks? Halvasti ütlen harva, aga nördimust väljendan ikka, kui midagi untsu läheb.

Kuidas see suunamine käib, kui sulle öeldakse, et aga alati on nii tehtud? Mulle tundub, et see on seni laialt levinud arusaam, et miks me peaks midagi muutma.

Kui sul on enda ümber avatud mõtlemisega tiim, siis tuleb sellega toime. Hea juht palkab järgmistele kohtadele endast targemad inimesed. Inimesi, kes räägivad seda, mida sina kuulda tahad, pole mõtet tööle võtta. Sa pead kutsuma need inimesed, kes räägivad sellest, kuidas me võiks teha. Diskussioon peab tekkima ning selles ei osale ainult juht. Aga tõsi on, et küsima peab ning kuni selleni välja, et kas see, mida me teeme, on üldse vajalik? Koroonakriis andis meile väga hea aja, kus me saime kõik kivid ümber pöörata ja mõelda ka sellele, et kas need asjad, millega me tegelesime, on tänapäeval vajalikud.

Üks asi, mis sai koroonakriisiga ümber veeretatud, on see sama linnahall, mille kõrvalhoones me praegu istume ja mida te arendame kippusite.

See tuli vahetult enne koroonat ja läks ka kohe ära.

See rong on nüüd läinud?

Läinud jah, sest Tallinkil pole enam selleks võimu ja jaksu. Meil kadus 2020. aasta 13. märtsil ühe päevaga 85% käibest ära. Tallinki käive oli toona keskmiselt umbes 2,5 miljonit eurot päevas. Kulud jäid kõik alles. Meil on laevu 1,5 miljardi euro väärtuses ning need kulud jäid alles. Me peame täna kõigepealt lisaks võetud laenudest lahti saama ja siis koguma rasva selleks, et tulevikus taas kindlam oleks. Õnneks me oleme laenu praegu üsna hästi tagasi suutnud maksta. Praegu on meie põhifookus seotud laevade, mitte linnahalli või sadama ehitamisega. Kui me peame linnahallist ka viie või kümne aasta pärast rääkima, siis mine tea, võib-olla on selleks ajaks midagi muutunud.

Aga käive on nüüd koroonaeelsel tasemel tagasi?

Mitte päris, aga see pole ka eesmärk omaette. Me oleme mitmed laevad välja rentinud, sest meil pole neile siin piisavalt tööd pakkuda. Mujal teenivad nad küll vähem käivet, aga on kasumlikumad. On suur vahe, kas me peame laeva kasumlikuna hoidmiseks teenindama Tallinn-Helsingi vahel 40 000-50 000 reisijat või laev on garanteeritult Hollandis ja teenib Hollandi riiki, kes maksab selle laeva igapäevakulud kinni.

Me rääkisime korra halvasti ütlemisest, kui palju sa hästi ütled?

Võiks rohkem, aga püüan ikka. See on asi, mida iga juht võiks endale meelde tuletada ja rohkem teha. Muidugi on aastas mingisugused heldimuse hetked, kus kogu aasta võla proovid korraga ära öelda.

Jõulud, jah?

Jõulud ja nii edasi. Siis on kokkuvõtete aeg ning klatid võlgu, kui võlgu on jäädud.

Muidu on kiire ja elementaarsed asjad lähevad selle käigus meelest?

Mul on õnnestunud nii, et Tallinkis on alati hea huumor omal kohal. Mulle endale meeldib peen sarkasm ning kuni majas huumorit kuuleb, pole asjad veel tuksi läinud. Kui majast huumor kaob, siis peab juht kähku mõtlema, mida ta valesti tegi.

Nii et sa lased enda üle nalja teha küll?

Muidugi, hea meelega!

Kui rääkida riigivalitsemisest, siis sa pole oma sõnu valitsemise ja kõige muu suhtes tagasi hoidnud. Miks sa tugevaid arvamusi annad, kuid ise pole poliitikasse läinud?

Esiteks olen ma nii teatrijuhi kui kantsleri ametis tahtnud alati laiemat pilti vaadata kui see, kus ma ise tegutsen. Olen püüdnud doseerida, et mind liiga palju ei saaks. Kahju, kui kellelegi jääb mulje, et ma pidevalt kuskil kaagutan. Olen püüdnud öelda siis, kui mulle mingi asi tõsiselt pinda käib või käitutakse nii, nagu käituma ei peaks. Ma arvan, et kaasa peab rääkima ning me ei taha elada ühiskonnas, kus seda ei julgeta teha. Eesti ei tohi selliseks ühiskonnaks muutuda. Kuigi see on radikaalne näide, siis me ju näeme, mis toimub Venemaal. Sellist ühiskonnamudelit pole Eestisse vaja, kus inimesed ei taha või ei julge kaasa rääkida. Ka president on viidanud, et neid kaasarääkijaid on millegi pärast aina vähem. Mina kutsun üles vastupidisele, tuleb rääkida. Kui sa muidugi tühja udu suust välja ajad, siis hoia parem suu kinni, aga kui sul on argumenteeritud küsimus või muutmist vajav ühiskonnaelu aspekt on, siis tasub ütlemist.

Kuidas sulle välinäitus tundub, kus kujutatakse purustatud hooneid? Selle peale arvas ju Lasnamäe linnaosavanem, et me ei tohiks praegu niimoodi vaenu õhutada.

Ma ei ole kindel, kas vabariigi aastapäeva nädal on selle näituse jaoks kõige õigem aeg. Selle vastu ma muidugi ei ole, et näitustel tuleb ka raskeid asju näidata. Kunst peabki kõiki rõõme ja muid aspekte edasi andma. See on siiski mõtlemiskoht, kas see peab just riigi aastapäeva nädalal ülal olema.

Aga miks sa poliitikasse pole läinud?

Mulle ei meeldi iga nelja aasta tagant bussiootepaviljonides inimestele naeratada, et uuesti valitud saada.

Arvad, et sul pole seda kaalu, et sa ilma selleta hakkama saaksid?

Poliitikaga on nii, et mulle meeldib tegelikult number kaks olla. Mulle on alati meeldinud eesmärke ellu viia. Kantslerina olid poliitilised eesmärgid, siin on ettevõtte ja omanike seatud eesmärgid. Mind on väga tõsiselt poliitikasse kutsutud, aga ausalt, ei köida. Pigem olen tegevjuhtimises. Lisaks, kui vaadata, milline on praegu üldine poliitiline kultuur, siis sellesse seltskonda ma kuuluda ei soovi.

Sa astusid alles hiljuti Reformierakonnast välja. Kas seesama labasus oli üks põhjus?

Poliitikast on jäänud sisu palju vähemaks kui müra, mida toodetakse selle ümber. Poliitika ei peaks selline olema. Poliitikud peaksid olema ühiskonnale eeskujuks. Eeskujuks on vähesed. Neid kindlasti on ja kõigile ei saa ka liiga teha. Mõte erakonnast välja astuda oli ammu, aga karikas sai täis siis, kui presidendi institutsiooniga käituti nagu käituti. See näitab poliitilist kultuuritust, kui teatud poliitikud enam isegi presidendi institutsiooni ei austa.

Ei saa praegu küsimata jätta. Ajal, kui Kaja sõimab Andrust ja Andrus Kajat, siis mis mulje see kõik jätab?

Esiteks soovitaks enne avaliku kirja saatmist rahustava tee juua. Teiseks on see millegi tulem. Kui me loeme täna, et Reformierakonna liikmete arv on langenud alla 10 000, siis see on mingi märk. See ei ole langenud paarisaja, vaid mitmesaja liikme võrra. Kui erakonna reiting ja peaministri usaldusväärsus on langenud, siis ju on ikka midagi mäda ja seda tuleb tunnistada. Peaministri usaldusväärsus oli valitsusliikmete seas üheksandal kohal. Seda ei tohi nii tunnistada, et võtame nüüd kätest kinni ja oleme natuke alandlikud. See tunnistus peab olema siiras. Sellised kirjad, kus öeldakse, et oleme nüüd alandlikud ja tunnistame midagi, on risti vastupidine sellele, kuidas oma usaldusväärsust ühiskonnas tagasi võita. Ma arvan, et rahvas on ühiskonna peegelpildi andnud ning usaldatakse vabariigi presidenti ja ei usaldata peaministrit. See on ka see, mille vastu Andrus Ansip võitleb.

Koalitsioon põhjendab kehva reitingut sellega, et raskel ajal tulebki raskeid otsuseid teha, et tulevikus parem oleks. Kas sulle tundub, et need otsused teevad meie elu tulevikus paremaks?

Ma arvan, et rahvale pole selgitatud, miks mingeid otsuseid tehakse. Võtame kasvõi selle automaksu. Kõigepealt on see selleks, et eelarvesse on vaja riigikaitseks raha saada. Seejärel on see keskkonnamaks ja lõpuks lähevad need omavahel segi. Eelmisel nädalal ütles rahandusminister välja ühe põhjenduse ning samal ajal ladus peaminister riigikogu infotunnis välja teise põhjuse. Kumba me nüüd siis uskuma peame? Raskeid otsuseid tulebki teha, sest riigil läheb majanduslikus mõttes väga halvasti ja meil on igas mõttes keeruline kriis, aga ühiskonnale tuleb selgitada, miks neid otsuseid tehakse ja mis selle eesmärk on. Pole vaja udutada, et automaksu eesmärk on keskkonda kaitsta. No ei ole. See on üks moodus, kuidas riigieelarvesse raha juurde saada. Aus tuleb olla. Jah, ongi vaja. Mina oleksin muidugi eelistanud kõikide nende maksude asemel eelistanud, et kuulutatakse julgelt välja julgeolekumaks või kuidas iganes me seda nimetaks. Näiteks tähtajaliselt viis aastat mingi kindel protsent. Kõik maksavad võrdselt ja ma usun, et ühiskond oleks sellest oluliselt kergemalt aru saanud. Et seda teha, tuleb selle peale tulla ja kui selle peale tulla, siis tuleb ka rahvale ausalt selgitada, miks sa seda teed.

Sa tunned, et aususest jääb praegu puudu?

Võibolla ei taheta või ei osata kõike rahvale rääkida. Või isegi kardetakse. Me klaarime eelarveauku ja seda on täna ju kaugele näha. Enamikke neid asju tehakse selle augu lappimiseks või Eesti kaitseks. Lisaks maksuküüru kaotamiseks või 200 miljoni euro eest mingi äpi ehitamiseks. Selliste lollustega ei peaks kriisi ajal tegelema.

Aga kas seda tehakse jätkuvalt palju?

Aga selle jaoks ongi vaja, et nendest asjadest avalikult räägitaks ja jätkuks inimesi, kes seda teeksid.

Näed sa varianti, kuidas riigivalitsemine läheks selles suunas, kus tehakse neid asju, mida on vaja teha? Eraettevõtja vaade on ilmselt teine?

Mulle meeldis intervjuu Riigi Kinnisvara ASi uue juhiga, kus ta ütles, et riigi kontoripindu tuleks viiendiku võrra vähendada. Esimene mõistlik ja otse välja öeldud eesmärk. Ma küll ei lugenud lugu täielikult läbi, aga kui ma õigesti aru sain, siis mahu vähenemine oleks 40 000 ruutmeetrit. Suurepärane algatus ja kui see nüüd ka kiiresti ära teha, siis sealt hakkavad tulema päris võidud, mida peabki tegema.

Tahaks uskuda, et igas erakonnas leidub inimesi, kes tahavad Eestit kvaliteetsele teele tagasi juhtida. Kokku tuleb end võtta. Riigikogus tuleb asjadesse normaalsemalt suhtuma hakata ja valitsus peab end paremini selgitama. Ratsionaalselt läbimõeldud ettepanekuid ja otsuseid tuleb teha, mitte kiiruga sotsiaalmeediasse paiskama, et nüüd me teeme seda või seda. Pärast tuleb mitu kuud Instagramis või Facebookis välja öeldut koristada.

Ma saan aru, et poliitikasse ega tagasi erakonda pole sul huvi tagasi minna?

Tänasesse poliitikasse kindlasti mitte.

Ühendan nüüd poliitika ja kultuuri, sest sa oled pikalt ka kultuurisektoris töötanud. Üks maks, mis ka kultuurisektorit juba aastaid nörritab, on käibemaks. See puudutab pileteid ning sellega seonduvat ning see tõusis nüüd koos kõigi ülejäänud toodetega veel kaks protsenti. Tundub see sulle mõistlik, et üritustele on paljudes teistes riikides käibemaksusoodustus, aga meil mitte?

Kui riigieelarve on keerulises seisus, siis on raske rääkima hakata, et kellelegi peaks käibemaksusoodustuse tegema. Samas peaks vaatama, et süsteem sarnaneks lähinaabritele. Me konkureerime samale turistile ja kui ühes riigis on see maks 9 protsenti ja teises 22, siis loomulikult see vähendab meie konkurentsivõimet. Ma saan aru, et ka avalikult on ette heidetud, et Eesti hotellid on palju kallimad kui mujal Euroopas, aga andke andeks, Eestis on ka kordades vähem turiste. Hotellid peavad oma majandamiskulud ära teenima. Eesti on üsna pika aja aastast pime maa ja see mängib meile kahjuks negatiivselt kätte. Me ei saa ennast võrrelda mõne suurriigi hotelli hindadega, sest kulud pole teised, aga turistide ja elanike arv on. Loomulikult võiks kultuur, toiduained ja ravimid soodsamad olla, kuid kui lähiriigid käituksid ühtemoodi, hoiaksid taset võrdsena ja ei tõmbaks teineteiselt tekki pealt ära, siis ma arvan, et parem olgu nad kõigis riikides ühtlased.

Praegune olukord on siis ju päris mitmes mõttes meie kahjuks?

Jah. Üks asi on sisetarbimine – kultuur ja toiduained. Teine on turism ja hotellindus. Kuni naabritega ei suudeta maksude ühel tasemel hoidmises kokku leppida, kaotab see riik, kus maks on kõrgem.

Kuidas Eesti turism praegu elab?

Kehvalt. Jah, me näeme juba soomlasi ja teistest riikidest tulijaid, aga oleme Venemaa naaber ja Ukrainas käib sõda. See ei too meile positiivseid märke. Hiljuti prooviti jälle hotellide käibemaksu teemal võrrelda võrreldamatut. Öeldi, kuidas 2022. aastal läks hotellidel edukalt, kuid riik majutas lihtsalt ukrainlasi ning nii läkski neil paremini kui aasta varem. Nüüd nad on ju kadunud ning me oleme päris reaalsuses tagasi. Paljudel hotellidel läheb ülikeeruliselt.

Saaks sellest kuidagi välja tulla?

Eks kõik proovivad ellu jääda, aga sellepärast on ka meie hinnad kõrgemad kui Kesk-Euroopas. Nii nagu meie peame väiksema arvu reisijatega hakkama saama, peavad ka hotellid väiksema arvu turistidega hakkama saama.

Kui palju sa praegu kultuuri jälgid?

Eks jälgin ikka, aga liiga palju pole selleks aega. Rohkem olen jälginud seda, mida riigikogus kultuuri heaks ära proovitakse teha. Selle valitsuse aeg valitseda on tõesti keeruline. Me nägime, mis toimus õpetajate palkade tõstmisega. Kultuuritöötajatest, päästjatest ja politseist isegi ei räägita. Riigil on sellisel ajal paras kunst hoida balanssi, sest kultuur peab säilima. Selles pole ju küsimust.

Kas selles keerulises olukorras saab kultuuri ree peal hoida?

Mulle tundub, et ainus, mida täna loomeinimeste jaoks ära suudetakse teha, on see, et kultuurkapitalist toetuse saajatele tekib ravikindlustus. Siingi on eriarvamusi, kas peab inimesi niimoodi lahterdama. Eesti kultuurkapital on ainulaadne nähtus, jumal tänatud, et see loodi. Seal on ekspertidest kogunenud sihtkapitalid, kes hindavad, kas üks või teine looja saab stipendiumit või toetust. Ma arvan, et see on samm õiges suunas, et kui see looja läbib selle filtri, siis saab ta vähemalt konkreetseks perioodiks ka ravi- ja pensionikindlustuse. Seda aega, et Eestisse tuleks lähikümnenditel valitsus, kes ütleb, et kõik loometöötajad saavad riigi poolt tasuta ravikindlustuse, ma kardan, et me ei näe.

Liberaalsete erakondade või mille pärast?

See pole isegi liberaalsete erakondade küsimus, sest seda küsimust pole ükski valitsus lahendada suutnud. Sealt tekivad kohe järgmised küsimused. Miks siis näiteks tööl käiva inimese eest peaks ravikindlustust maksma?

Siis peaks juba kõigile tegema?

Jah. Tundub, et Soomes on lõputuna näivad streigid tulemas põhjusel, et minnakse sotsiaalseid garantiisid kärpima. Põhiküsimus seisneb selles, et kui inimene jääb töötuks, siis kui kaua on tal õigus töötu olla? Mida pikem see aegon, seda enam produtseerib riik olukorda, kus inimene ei peagi tööd leidma. Siis tekiksid Eestis analoogsed probleemid.

Seega ei tasu anda inimestele liiga palju võimalusi?

Kui riik suudab neile inimestele, kes kultuurkapitali filtri läbivad, tagada ravikindlustuse, siis see on üks samm võrdsema ühiskonna poole. Need, kes teevad ja kvalifitseeruvad, ka saavad. Nad on võrdsed tööl käivate inimestega. Kõigi muresid see loomulikult ei lahenda ning kindlasti on palju inimesi, kes minu peale praegu vihased on.

Kuna vabariigi aastapäev on kohe käes, siis millist Eestit sina soovid?

Ma soovin, et saaksime aru vaba riigi väärtusest. Me näeme, mis toimub Ukrainas, kus käib sõda, ning teisalt Venemaal, kus on diktatuur. Hoiame oma demokraatlikku riiki ning mõtleme iga päev sellele, mida me saame teha, et see riik püsiks. Meie esivanematel oli väga raske elada ajal, kui Eesti polnud vaba. Meie oleme õnnelikud inimesed, kes on suures osas saanud kasvada üles vabas Eestis. Saame sellest väärtusest aru ja hoiame seda.

Milline teenetemärgi tähistamine tuleb?

Mul olid teenetemärgi saamise uudise üle kõige rõõmsamad ema ja isa. Mulle sellest piisab, et nemad on õnnelikud.

Milline 24. veebruari pidupäev tuleb?

Lähen presidendi vastuvõtule ja austan seda, et president on mind vastuvõtule kutsunud.

Mitte nagu riigikogu liikmeid.

Presidendi valik. Eestis on 1,3 miljonit inimest ja mõnes mõttes mulle meeldib, et president julges traditsioone murda. Meil kõigil on nende 101 valituga omad tunded, aga ma arvan, et need tunded on erinevate inimeste osas erinevad. Ma ei jaga arvamust, et riigikogu liikmele peaks vabariigi presidendi vastuvõtule pilet garanteeritud olema. Kui me seda garanteerida tahaks, siis see peaks kohustus olema, kuid seda pole teps mitte kõik riigikogu liikmed taasiseseisvunud Eesti ajal täitnud.

Jõudsime lõpuks jälle sinna, et asjad on muutmiseks.

Ma arvan, et muutusi ei tasu karta. Kui midagi valesti läheb, siis alati saab sammu tagasi astuda.

Head pidu!

Aitäh!

Brent Pere

Brent Pere on vabakutseline ajakirjanik. Loe artikleid (40)