Viimaste aastatega on minus aina enam kasvanud tunne, et Eesti talv alustab jõuliselt, kuid väsib juba veebruariks. Irooniliselt kirjutangi neid ridu külmakuul, vihmast kahiseva plekk-katuse all.
Kujutlen, kuidas seesama vihmavesi uuristab mu hinge augu. Kevadeigatsusest rohkem ihkan veel kord kuulda jalge all krudisevat lund ja hingata karget talveõhku. Senimaani olen vaid heietanud sellest, kuidas minust saab kunagi kliimapagulane. Selline, kes türkiissinise ookeani ja palmipuude asemel läheb hoopis pakasesse. Nüüd lõpuks tegin ukse päriselt lahti ja läksingi sõbraga Lapimaa avarustesse otsima seda talve, mis meid siin Eestimaal pärast tubli sooritust lõpuks hülgas.
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (79)
