Kunnar Karu: Lapimaal talve otsimas

Tundra avarused. | Foto: Anu Salujärv

Jõudes Rovaniemi külje alla, olen õnnelik – lõpuks on päris talv! Kohev lumekiht puudel, külmakraade rohkem kui -20 °C. Mida üks talvenautija veel oskaks ihata? 

Samas on selge, et isegi polaarjoone juures ei ole meetritepaksused lumemäed argipäev – ei ole ilmataat olnud sel aastal soomlastele heaks sõbraks ning ehkki lund küll on, siis kõikjal, kus talve oodatakse, on sellest ikka puudus.

Ületame polaarjoone ning Kilpisjärvile jõudes on selge – Lapimaa tundras on seekord talve oodatust märksa vähem. Kui varem tundus, et kui kusagil üldse on lund, siis on see Lapimaa tundras 69 laiuskraadi juures, aga seekord ootab meid ees napp 10 cm paksune lumikate, millest piiluvad välja salakavalad graniitkivide teravad küljed. Need loodavad kohtumist meie suusapõhjadega ja meie omakorda üritame seda igal võimalusel vältida. Õnnetunne on asendunud kerge kurbusega – kuidas on võimalik, et korralikku talve pole Lapimaale veel detsembri lõpukski jõudnud? Loodame, et kliimasoojenemine ei ole talve Lapimaalt lõplikult ära pühkinud.

Tundras suuskadel.| Foto: Anu Salujärv

Jättes lumeolud kõrvale – võlub Lapimaa tundra oma avarusega kõiki külalisi ning me pole erandiks. Lapimaa tundra avarus – see on midagi erilist, midagi mida sõnadesse panna on minu jaoks võimatu. Seda peab ise kogema. Kilpisjärvi küla juures kohtab veel viimaseid puid, kuigi ka need on väiksed ja kiduraid tundraliigid, mis siinses kliimas suudavad karmis talves ellu jääda. Matkal jagub puid vaid esimeseks matkapäevaks – peale seda avanevad matkajate silmadele vaid tühjad lumeväljad. Aga see tühjus ongi see, mida siia otsima tullakse. Ei ole siin teisi matkajaid, pole heli- ja valgusreostust – vaikus, totaalne vaikus.

Virmaliste kodumaal

Kõiki neid, kes liiguvad matkaradadel talvel – neil on hea võimalus kohata lisaks pikale ja süngele polaarööle haruldaselt pikka päiksetõusu, mis vaheldub koheselt päikeseloojanguga. Kogu päevase aja on taevas uskumatuna näiv värvigamma, mis ühel hetkel asendub pilkase pimedusega kui just täiskuu aeg ei ole.

Miljon värvi. | Foto: Lauri Saidla

Kui õhtune aeg juhub olema selge taevaga, siis avaneb matkajatele uskumatu vaatepilt tähistaevasse ning kui on õnne, siis ka virmalistele. Just sellistel laiudkraadidel nii Soomes kui ka naaberriigis Norras on virmalised vägagi sagedased külalised. Kilipisjärvilt Tromsosse on ju vaid 100+ km autsõitu. Kogu see piirkond on tuntud virmaliste armastajatele kui üks maailma parimatest kohtadest, kus seda looduse vaatemängu jälgida. Oma retkel kohtame meiegi üht fotograafi.

Halti tipus

Soomlased jagavad oma kõrgeimat tippu – Haltit naabrite norralastega, kuna see mägi asub täpselt kahe riigi piiril. Kõrgeim tipp, mis asub 100% Soomes, kannab Ridnitšohkka nime ning asub vahetult Halti kõrval ning on Halti tipus ka ilusti nähtav. Meie teekond viismeid esmalt Norrasse ning tõusu Halti tippu tegimegi seekord suuskadega Norra küljelt.

Halti tipus. | Fotod: Kunnar Karu

Minu jaoks on see kolmas kord olla Halti tipus ning iga kord on olnud täiesti erinev. Üks aga on jäänud samaks kõigi kolme korra vältel – avarad vaated Norra ja Soome tundra suunas koos unustamatu päikese loojanguga. Ilmselt see ongi põhjuseks, miks ligemale 200 000 inimest on seda tippu külastanud ning oma initsiaalid tipuraamatusse jätnud!

Tundra avarused. | Foto: Anu Salujärv
Kunnar Karu

Kunnar Karu

Kunnar Karu on Nipernaadi reisiklubi matkajuht ja alpinist. Tema reisikirjad viivad lugeja erinevatele mäetippudele, tuues koju kätte ka vaated pilvepiirilt. Loe artikleid (8)