Kui Mari Kalkun pole oma kodukohas Võrumaal loomas, salvestamas ja talu pidamas, siis on ta Riias Läti sümfooniaorkestiga esinemas või Jaapanis meie kultuurilugu läbi oma loomingu tutvustamas.
Päeval, mil me kohtume on Maril seljataga varane hommik Terevisioonis ja õhtul ees üks kontsert ning enne, kui kohvid lauda jõuavad räägib ta, kuidas sai mõni hetk tagasi spontaanse esinemiskutse. Ta pole sellega küll arvestanud, kuid tehnilise raideri saab ka telefoni teel paika panna ja “see jääb talle ju tee peale”. Tema elutempo tundub ulmeline ja on pisike ime, et tal on ühel veebruari pärastlõunal aega minuga maha istuda ja Võrumaa idüllist, pärimuskultuurist ja elu tegelikust lihtsusest jutustada.