Festivali Jazzkaar programmijuht Anne Erm vaatab põnevate lugude kaudu tagasi aastatele 1994, 2007 ja 2018.

Tallinna rahvusvaheline festival Jazzkaar rõõmustab sel kevadel kuulajaid juba 35. korda, mis seal salata – paljud fännid ootavad kannatamatult kevadet ja Jazzkaart ning ka minu südame on jazz vallutanud: ei oskakski kujutada elu Jazzkaareta. Ümmarguseks tähtpäevaks katame rikkaliku pidulaua, mis pakub hõrke maiuspalu pea igale maitsele. Jazzkaar aitab avastada kõike seda uut ja põnevat, mis maailma jazzilavadel toimub, unustamata ka legende, keda paljud fännid unistavad kordki elus kontserdil näha-kuulda. Jazzkaar toob nad koju kätte.

1994

Iga festival on olnud omamoodi unustamatu ning jätnud jälje kuulajate hinge ja meie kultuurilukku. Mõni festival on siiski teistest erilisem, meenutan siinkohal Jazzkaare kolmest aastakümnest kolme festivali. Aasta 1994 oli eriline mitmes mõttes: tol kevadel avanes mul võimalus kolme nädala jooksul külastada Ameerikas Arts Managementi programmi ja käia kuue osariigi kultuurisündmustel, sõlmida kontakte ning laiendada silma- ja kõrvaringi. Eestist olime kahekesi Madis Kolgiga, Lätist ja Leedust samuti kaks festivalikorraldajat. Sain kogeda, kui mõõtmatult avar on Ameerika jazzimaastik. Too viies Jazzkaar oli esimene, mille eelarve tuli ots otsaga kokku, ja ühtlasi oli see viimane kord, kui festival toimus sügisel 4.–6. novembrini ja neisse kolme festivalipäeva mahtus tervelt 27 kontserti.

Too sügis tõi palju rõõmu ja valu. Ärkasin 28. septembri hommikul nagu tavaliselt, tegin hommikukohvi ja keerasin raadio lahti. Kella kümneks pidin minema Tallinna Sadama kontorisse, kus oli kokku lepitud kohtumine Estline’i peadirektori Johannes Johansoniga, et läbi rääkida nende sõidutoetus The Real Groupile, mis oli siis populaarseim Skandinaavia vokaalansambel. Vikerraadio uudistest teatati aga Estline’i laeva Estonia katastroofist. Päeva jooksul lisandus pidevalt numbreid ja nimesid, kes pääsenud, kes kadunute seas – see oli šokk. Polnud lootustki, et laevaliiklus niipea taastuks – oli veel variant, et paluks muusikutel sõita laevaga Helsingisse ja sealt Tallinna, aga seegi ei tulnud kõne alla, sest lauljad olid samuti ehmunud ega olnud mingil tingimusel nõus laevaga sõitma. Jäi üle veel lennureisi variant: seadsin sammud SAS-i Tallinna-kontorisse, rääkisin oma mure ära, ja sain positiivse vastuse. The Real Group, kelle kontsert Sakala keskuse suures saalis tõi esmakordselt täismaja, võitis kuulajate südamed ja oli ülihea üllatus festivali jaoks. Hiljem on ansambel korduvalt Eestis esinenud. Tänavu möödub 30 aastat Estonia katastroofist ja seal hukkunud inimesi, nende seas armsaid muusikuid, ei saa ega tohi unustada.

Viienda Jazzkaare teine peaesineja oli rootslaste The Real Groupi kõrval Joe Zawinul oma ansambliga Syndicate, mis – nagu nimigi vihjab – ühendab stiile: maailmamuusikat ja jazzi. Legendaarne Zawinul oli ettenägelik muusika arengu suunaja, paljude kuulsustega mängides rohkelt võrratuid kogemusi saanud; olemuselt oli ta nagu heasüdamlik maailmaküla vanem, saatis veel oma reisidelt mitu postkaarti. Olin oma kevadisel Ameerika-reisil ostnud portsu jazziplaate, nende seas paar Zawinuli maailmamuusika-albumit. Ühel päeval tuli raadiomajas minu tuppa kammerkoori laulja ja jazzifänn Erkki Targo ning ütles, et oli Euroopa kontserdireisil hotelli fuajees kohtunud Zawinuli ansambli agendiga Peter Basleriga. Ega’s muud, kui olin tänulik kontakti eest ja saatsin teele faksi Peterile. Läbirääkimised õnnestusid ja Zawinul Syndicate saabus Tallinna suurepärases koosseisus – bändi basskitarrist Gerald Veasley naasis peagi oma ansambliga Jazzkaarele, samuti Zawinul. Viisime kontserdile eelnenud õhtul Zawinuli ja ta muusikud sööma Olde Hansasse. Nende kontsert oli järgmisel päeval ja Zawinul polnud kitsi kiitusega, põimides oma laulu ka Olde Hansa rikkaliku õhtusöögi. Teisel õhtul pärast kontserti oli muusikutele samuti uhke laud kaetud, kuid nad olid nii väsinud, et ei tulnud restorani ja Jazzkaare väike öine tiim suutis vaid vähekese hõrgutisi proovida.

Tol 1994. aastal ja paaril eelmisel festivalil tegime koostööd maineka Soome festivaliga Tampere Jazz Happening, kust saabusid meile Ameerika nüüdisjazzi tähed: siiani tegutsev pianist Myra Melford duona ja Ameerika saksofonisti-helilooja Thomas Chapini trio, kelle muusika avaldas eriti tugevat muljet Eesti noortele jazziõppuritele. Oli õnn, et seda erilist muusikut tookord kuulda sai; Thomas suri neli aastat hiljem leukeemiasse vaid 40-aastasena. Esimest korda sai vabasse Eestisse tulla Armeenia ja nõukogude jazzilauljate esileedi Datevik Hovanesian, kes oli 90ndate algul elama asunud Ameerikasse. Taaskohtumine Tiit Paulusega ning teiste meie muusikutega sulatas südant, olid nad ju koos arvukalt kontserte andnud ja albumi salvestanud. Datevik on kõige kaunimalt laulnud Valgre “Muinaslugu muusikast” inglise keeles, mis kõlab ka filmi “Need vanad armastuskirjad” lõpus. Eesti lauljataridest, kes tookord esinesid, tahaks meenutada Margot Kiisi, kes tegutseb Islandil, ja Reet Kromelit, kes jätkab muusikutööd Inglismaal.

Esmakordselt pidasime Kunstiülikoolis Jazz Rave’i – klubiõhtut koos RinneRadio ja Rootsi DJ-dega. Järgmisel aastal saabus samale klubiüritusele juba legendaarne Gilles Peterson isiklikult. Vaatamata vaid kolm päeva kestnud festivalile on siit paljut meenutada. Ja vähetähtis pole seegi, et esimest korda oli Jazzkaarel peasponsor: sigaretifirma Prince, mille saime tänu sellele, et uue raadiomaja 8. korrusel, kus toas nr 804 Jazzkaart ette valmistasime, asus reklaamibüroo AGE, kes neid vahendas. Tookord ei mõeldud veel, kui tõsiselt sigaretid tervist kahjustavad, alkoholi ja tubaka reklaam oli veel lubatud ning kirglikult suitsetasid nii paljud muusikud kui kuulajad. 1994. aastal taastati ka Eesti Kultuurkapital, mis on siiani Eesti kultuuri suurim toetaja. Järgmine, kuues Jazzkaar toimus esmakordselt kevadel, aprilli lõpus. Mul õnnestus veel rongiga sõita Kaunasesse kuulama üht unistuste artisti John Scofieldi ja rääkida Kaunase festivali korraldajatele auk pähe, et nad tõstaksid oma festivali mai algusest aprilli lõppu, sest siis saaksime koos kergemini oma unistuste artiste Baltikumi tuua. See tore koostöö on kestnud tänini ja meiega liitus mõne aasta pärast ka April Jazzi nimeline festival Soomest.

2007

Uuel aastatuhandel hakkasid puhuma uued tuuled. Oli suurepärane kontserdi- ja konverentsikeskus Sakala, mis valmis 1985. aastal ning mida kutsuti Karla katedraaliks, sest suursugune ja uhke oli see tõepoolest. Vabaduse saabumiseni oli maja parteifunktsionääride käsutuses, kuid 90ndatel sai hoone uue funktsiooni kultuurikeskusena. Sakala direktor Tiit Koldits oli väga vastutulelik ja arvestas kultuurirahva muredega. Viisteist aastat oli Sakala keskus Jazzkaare kodu, sellest sai ka PÖFF-i ja mitmete kontserdikorraldajate pesapaik. Maja lammutati 2007. aastal kultuuriinimeste protestist hoolimata. Palju tavalisema arhitektuuriga Kongresside palee on Riias praegu restaureerimisel, säilitatakse peasaal oma oivalise akustikaga ja võimalikult palju muud arhitektuuriväärtuslikku. Aastakümned on möödunud ja siiani pole Tallinnas 1000- või vähemalt 800-kohalist uut kontserdisaali. Ikka on kokku hoitud ja üksteise järel valmivad 400–500 istekohaga saalid, mis on liiga väikesed suuremate kontsertide korraldamiseks, ning üks ja ainus Alexela on liiga suur, et seda pidevalt täita superstaaride ja ansamblite juubelikontsertidega.

Jazzkaar ning teisedki festivalid hakkasid rändama mööda Tallinna erinevaid saale, igas neist oli erinev akustika ja iga kord tuli festivalimeeleolu üheks-kaheks õhtuks taasluua. Tol 2007. aastal toimus festival 20.–26. aprillini kuueteistkümnes kontserdikohas: Pirita Lillepaviljonis, Niguliste kirikus, Kaarli kirikus, Eesti Draamateatris, Kumu auditooriumis, Von Krahlis, Vene Draamateatris, klubis Privé, Vene Kultuurikeskuses, Rock Cafés, Teater NO99 jazziklubis, Teatri- ja Muusikamuuseumis, Kunstihoones, Viru Hotelli konverentsisaalis, Estonia kontserdisaalis. Võib ette kujutada, millist peavalu see valmistas Jazzkaare korraldajatele, heli- ja valgustehnika firmadele, aga artistidele sai otsitud just nende muusikale sobivaid saale ning nii kujunes festival päris põnevaks Tallinna-ekskursiooniks.

Ja veel – 27. aprilli varahommikul teisaldati Tallinna Kaitsjate monument Tõnismäel Kaarli kiriku vastast platsilt Tallinna Kaitseväe kalmistule. Puhkesid tänavarahutused ja olukord oli pealinnas üpris ärev. Jazzkaarel läks asi tõsiseks juba 26. aprilli õhtul. Tol festivalil oli Rock Cafés kaks välja müüdud kontserti: esimesel esines Hispaania flamenco’t ja hiphoppi segav ansambel Ojos de Brujo ning teisel 27. aprillil inglise supergrupp Incognito. Legendidest oli tol festivalil esinemas Ameerika laulja Andy Bey ja saksofonist Archie Shepp. Esimese kontsert toimus 26. aprillil kell 20.30 Vene kultuurikeskuses, aga eelnenud kella kuuesel esines Liisi Koikson Joni Mitchellile pühendatud kavaga. Liisi kontserdi järel tuli Jazzkaare korralduspealik Anu Luik minu juurde öeldes, et nüüd on selline lugu: hispaanlaste trummari lennuk hilines, Helsingist enne kontserti ühtegi lennukit enam ei tule ja trummarita see tantsuline bänd lavale ei lähe. Mida teeme? Helistasin Peeter Rebasele, kas tal pole Copterline’i firma juhi Tõnis Lepa telefoni, ja sain numbri – korra varem oli Copterline ühe meie bändi Helsingist Tallinna toimetanud. Tõnis oli parajasti Londoni lennujaamas, aga vastas telefonile ning lausus, et on just lendamas Sierra Leonesse. Rääkisin kähku mure ära ja ta andis eralennukite angaari numbri Helsingis, öeldes, et seal võib keegi veel sel kellaajal olla. Meie õnneks oligi. Edasi võttis Anu hispaania keele tõlgi abil ühendust trummariga, kes ei mõistnud inglise keelt, ja palus tal taksoga sõita aadressile, kust eralennukid startisid, ning seal oodata. Ja oh imet, trummar saabuski punkt kell kümme õhtul ja see erakordne kontsert hilines vaid pool tundi.

Ärev olukord tekkis ka pärast kontserti, sest sõit kesklinna oli juba rahutuste tõttu politseipatrullidega piiratud. Politsei oli hästi mõistev ja suunas muusikute bussi võimalikku marsruuti pidi Viru hotelli. Sellega aga rahutud sündmused ei lõppenud: järgmisel päeval võis tänavatel näha punalippudega kolonne. Saksofonilegendi Archie Sheppi kontserdile Vene kultuurikeskusse minnes nägin noori punaste kaelarättide ja lippudega protestijaid marssimas. See, milline vandaalitsemine 26. ja 27. aprillil maad võttis, sai uudistest teatavaks, kuid kontserti see esialgu ei seganud. Tol Archie Sheppi esinemisel jagati esmakordselt ka Eesti jazziauhinnad – esimestel aastatel kandis auhind peatoetaja Elioni nime. Esimesed võitjad olid aasta jazzmuusik 2007 Jaak Sooäär ja aasta noor talent Erki Pärnoja. Festivali põhikavas oli 34 kontserti ja rahutuste tõttu jäi ära vaid üks kontsert: 27. aprilli hilisõhtune Erki Pärnoja rootsi ansambli kontsert jazziklubis.

Jazzkaar seikles Tallinna saale mööda aastatel 2007–2011; 2012–2014 püstitasime tohutu jazzitelgi sadamasse ja aastal 2015 sai festivali koduks sõbralik Telliskivi loomelinnak, kus valmis esialgu vaid Vaba Lava saal, kuid varemeis Punasesse majja, kus praegu asub Fotografiska, ehitasime ise väiksema saali, kattes katkised aknad ning ehitades ajutise põranda. Esimesel aastal oli Telliskivis palju uudistamist ja meeskonna poolt ka katsetamist. Saime hakkama. Esimese Telliskivi-aasta erilisim kontsert oli vast prantsuse progerockansambli Magma kontsert, mida tuldi kuulama kaugematestki riikidest. Miskipärast oli bändi helimehe võimendatud saund ülitugev ning bändi muusikute ja vokaali tasakaal täitsa paigast ära, aga eakat külalist-helirežissööri ei sobinud ka segada. Tuli ära kannatada.

2018

Ühe erilisema festivalina võib Telliskivi-perioodist välja tuua aasta 2018, mil tähistasime Eesti Vabariigi sajandat sünniaastapäeva. Selleks puhuks valmistas Jazzkaar koos Erki Pärnoja, Kaupo Kikkase, Laur Kaunissaare ja Jaak Printsiga ette suurprojekti “Saja lugu”, millega kestis töö ligi aasta. Selle esituskohaks sai valitud kõrgustesse pürgiv angaar Noblessneri sadamas, kus veel vaid kuu enne festivali laevu ehitati. “Saja loo” eesmärk oli ühendada fotokunst ja muusika, saja eri vanuses ja eri paigus elava eestlase tunded ning olemus, väljendades seda nii pildis kui muusikas. See oli üpris meeletu ettevõtmine: valida sadadest kõigepealt välja need sada inimest, külastada nende kodusid üle Eesti ja kuulata nende elulugusid, seejärel välja anda Kaupo Kikkase fotoalbum, teha fotodest ka näitus, mis hiljem tuuritas mööda Eestit, ning usaldada heliloojat Erki Pärnoja, kellele see oli esimese suurteos.

Mõttetalguid oli kümneid. Erki valis hea mobiilse ja päris arvuka esituskoosseisu; ansambel tegi proove RGB laos, mille akustika sarnanes veidi angaari omaga. Vahetult kontserdipäeva eel kutsuti kõik sada inimest Tallinna ja Kaupo Kikkas filmis nende liikumisi-mõtisklusi Põhja-Tallinna looduslikes kohtades. See videomaterjal saatis Erki Pärnoja ansambli muusikat suurel ekraanil ja kontserdi lõpus avanesid angaari rauduksed, nii et silmitsi publikuga seisid need sada eestlast, kes inspireerisid loojaid ning osalesid sel ainukordsel kontserdil. Hetk oli ülev ja puudutas sügavalt hinge. Kontserdi ettevalmistusest on filmitud ETV saade ja kontserdil salvestatud muusika jõudis plaadile. Viis aastat hiljem kõlas teos Jazzkaare kontserdil koos VHK keelpilliorkestriga ja mitmete toredate muusikaliste täiendustega. “Saja lugu” tõstis Erki Pärnoja tõsiseltvõetavate heliloojate hulka ka klassikalise muusika kollektiivide silmis.

Eesti Vabariigi sünnipäevaga haakus veel koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ning jazzmuusikute Liisi Koiksoni, Kadri Voorandi, Jaak Sooääre ja Paul Danieliga esitatud kava “Tormis jääb”. Need regilaulu tüvitekstid koos Veljo Tormise muusikaga on ja jäävad eestluse mõistmisel tähtsaks. Kindlasti olid tolle festivali pärlid veel Cory Henry ja tema The Funk Apostles. Olime seda hiilgavat klahvpillimängijat-gospelmuusikut kuulnud Euroopa suurimal jazzifestivalil North Sea Jazzil esinemas koos noore multitalendi Jacob Collieriga 2017. aastal, ja Cory Henry õnnestuski saada järgmisele Jazzkaarele. Aga geeniuseks nimetatud Jacob Collier jõuab Eestisse “Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024” raames juba 18. juulil.

Jazzkaarelt on tuule tiibadesse saanud paljud Eesti artistid, kel jagub mõtte-erksust, töötahet ja loomingulist energiat, nagu Maria Faust, Kadri Voorand, Mingo Rajandi, Erki Pärnoja, Peedu Kass, Joel Remmel ja teised. 34 aasta jooksul on Jazzkaarel esinenud üle 60 maa artistid, nende seas unistuste artiste, keda pole olnud lihtne siia meelitada, nagu Pat Metheny, Bobby McFerrin, Joe Zawinul, Take 6, Dee Dee Bridgewater, Chick Corea, John Scofield, Mike Stern, Nils Frahm, Shai Maestro, Gregory Porter jt. Jazzkaare kontsertide arvu võib mõõta tuhandeis. Elamusi ja siirast rõõmu, mida muusikud meile kinkinud, ei saa mõõta tundide, tonnide või meetritega. Kui Jazzkaar on andnud Eesti muusikutele põhjust loomingulist energiat rakendada uue muusika loomiseks ja esitamiseks, kui ta on äratanud vaimustust nii kodupubliku kui külaliste ja kriitikute seas, kui ta on inspireerinud muusikuid ja kuulajaid ning loonud sooja muusikutest ja kuulajatest hooliva atmosfääri, siis on festivali korraldajad õnnelikud, et on saanud kaasa aidata Eesti kui Euroopa muusikameka mainele. Võite uskuda, et ka Jazzkaare 35. sünnipäev toob nii uusi tuuli kui ka küllaga kirkaid elamusi. Eesti jazz on aktuaalne, käib ajaga kaasas ning meie jazzipublik on parimaid maailmas. Sel kevadel toimub Jazzkaar Telliskivi loomelinnakus juba kümnendat korda. Kohtumisteni!

Tänavuse Jazzkaare programmiga saab lähemalt tutvuda siin.

Anne Erm

Anne Erm on festivali Jazzkaar asutaja ja kunstiline juht ning jazzivaldkonna promotoor Eestis. Loe artikleid (20)