Olen näinud Itaalia lavastaja ja stsenaristi Paolo Genovese filmi “Täiuslikud võõrad” nelja versiooni – kaht ekraniseeringut ja kaht dramatiseeringut –, ent lugu pole ülevaatamistega karvavõrragi igavamaks muutunud. Põhjus arvatavasti selles, kuidas Genovese käsitleb üht möödapääsmatut teemat, mille ulatusest me ikka ja jälle end mööda tahame libistada. Nimelt: vale ulatub kaugemale ja sügavamale, kui meile meeldiks mõelda.
“Täiuslikud võõrad” käsitleb kuuvarjutust vaatama kogunenud seitsmeliikmelise sõpruskonna õhtust koosviibimist. Ühel hetkel leiutatakse mäng, milles kõik peavad telefonid lauale panema ning iga sissetulevat kõnet või sõnumit teistega avalikult jagama. Selgub, et kõigil on olnud üht-teist varjata. Küsimus pole selles, kas keegi on teistele valetanud, vaid kuidas ta on seda teinud, millised on olnud tema põhjused ja õigustused – mõnikord on põhjusi kergem õigustada, mõnikord raskem, kõik oleneb vale ulatusest.
Jan Kaus
Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (24)
