Alguses näidati ette kolm tegelast, kes siis järjest pidasid igaüks pika monoloogi oma haletsusväärsest elust. Esimene kurtja oli töötuks jäänud ema. Kõik oli tal halvasti – mees petab, tööle keegi ei võta, puberteedieas tütar ei räägi temaga, raha pole, armastust pole… Ma jälgisin seda ja mõtlesin: “Kas sellise suhtumisega saabki midagi ilus olla?’’ Ta ju täiesti vihkas ennast, hüsteeritses. Lõi isegi kastruli vastu pliiti.
Lavastus: Itk
Lavastaja: Madis Kalmet
Teater: Endla Teater
Kestus: 1 tund 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 20. jaanuar
Külastuse kuupäev: 21. veebruar
Kõige hullem oli see, et näitemäng oli imeline. Jutt kõlas nii päris ja emotsioonid olid nii ausad. Kurb on mõelda, et nad peavad nii palju negatiivseid emotsioone nii puhtalt endast välja tooma. Kuid võib-olla on see hoopis tervislik ja puhastav viis end välja elada, kui leida energiat enda päristunnetest ja teiseldada see sinna, mida sa pead näitama.
Mul on varsti aeg teada saada, kuidas nad inimesena ise ennast mängides tunnevad. Näitlejad rääkisid publikusse emotsionaalselt ja avatult. Empaatilise vaatajana oli mul tihti raske kõike vastu võtta, sest emotsioonid kandusid üle liiga tugevalt. Ma mäletan oma tundeid hästi. Seekord võis võrrelda näidendi läbielamist kellegi kalli inimese toetamisega tema halvimal eluperioodil olukorras, kus otseselt midagi muuta ei annagi, kui ainult omaenda suhtumist.
Ema oli abitu ja hale. Tal puudus igasugune lugupidamine iseenda vastu, kuigi ta püüdis näidata vastupidist, näiteks ei küsinud oma mehelt raha, millega ta lootis näidata oma tugevust ja iseseisvust. Kui hakkas tunduma, et depressioon on lõpule jõudmas, oli ta leidnud petliku motivatsiooni imeilusa mantli näol, mida ta oli juba pikemat aega imetlenud, kuid keeldunud mõttest seda osta. Mantel oli kallis, mis kooskõlas oma ennustavate unenägudega lükkasid naise väikesele kuriteole. Kujutas ette, et kui saab mantli, läheb kõik kohe paremaks ja seadis endale ilusaid lubadusi. Ostmata mantlit juba kodus imetledes põhjustasid nüüd rahutust hirmud. Lõikas mantli ribadeks. (Ta oli ikka rumal, ma oleks vähemalt maha müünud.) Vist selleks, et asitõendist lahti saada, millega tegelikult tahtis kustutada halva süütunde.
Tütre probleemid olid samuti täiesti klassikalised murdeealise omad. Tütart ja ema oli jälgida palju valusam kui vanaema. Leidsin end mõttelt, et olen endaski leidnud sarnast ellusuhtumist ühel või teisel ajavahemikul oma elus. Valus oligi see, et avastan endas selle negatiivsuse jälgi siiani elusana. Tõenäoliselt oli vanaema jälgida kergem kas sellepärast, sest puudub kogemus temaga seotud muredest.
Hea mälestus sellest etendusest on kindlasti ka loo kulgemine. Justkui loeks mõnusat kerget kaasahaaravat raamatut. Igal lool oli koormav algus, lootust andev haripunkt, tegevustikuline kulminatsioon (emal – vargus; tütrel – ei mäleta, vanaemal – vargus) ja sugugi mitte positiivne, kuid vabastav lõpp. Uskudes karmasse, oli huvitav leida põlvkondadevahelisi seoseid.
Lavaline kujundus oli huvitav oma lihtsuse poolest. Iga tegelase mänguala kindlad väikesed piirid aitasid süveneda jutustaja loosse, kuid ka esemeid (nii vähe kui neid oli) oli kasutatud osavalt ja mõjukalt. Kõige rohkem ma vaimustusin, kui pliit läks ise põlema ja raadio hakkas ise tööle.
Selle teatrikülastuse erilisus seisneb tegelikult hoopis milleski muus.
Nimelt oli seekord publik märkimisväärselt halb. Etenduse jooksul helisesid telefonid 5 korda + üks vibrarežiimil; keegi vanem naisterahvas hakkas lihtsalt vestlema (ma ei tea, mis olid ta motiivid või vabandused, võib-olla oli vanem inimene ja lihtsalt natuke haige, seega siin midagi otseselt halvasti öelda ei olegi), kuid tahan mainida, kui lugupidav oli suur osa publikust siiski vaatamata kõigele, (eriti sellistele, kes otsustasid, et nende valju sosinaga öeldud kommentaarist tunnevad kõik puudust, näiteks: “Ajuvabad inimesed’’) ning kuidas see suur osa publikust ikkagi leidis endas tahtejõudu ega pööranud kordagi ümber ega lausunud sõnagi oma naabrile. Imelised inimesed, kes püüdsid olukorda päästa oma vaikuse ja keskendumisega etendusele.
Alissija-Elisabet Jevtjukova
Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)
