Teatriarvustus. “Seitse Venda ehk Uurali Kajakas”: teater, millises tahaksin ise mängida. Kinoteatri eksperiment

Otse öeldes, esimese 5 minutiga oli mulle selge, et ma olen õiges kohas. Sellise teatri eest ma oleksin nõus maksma. Väga meeldiv stiil erinevad huvitavad helilahendused, maitsekas kostüümivalik, meile, eestlastele, iseloomulikult humoorikas. Oli päris mõistlikku nalja ja oli ka moment, mis mulle ei meeldinud – ja mulle meeldis, et see mulle ei meeldinud. Nimelt üks vendadest lõi pea vastu katuseäärt juba teist korda ära. Kohe oli pole-enam-naljakas-pilk minu silmis, aga kuna see oli üks ja sama vend, siis ma andsin talle andeks, pidades seda tema karakteri eripäraseks iseloomujooneks. Üldiselt oli etendus lihtne ja mõnus jälgida, kuid samas nõudis mõneti süvenemist detailidesse või jutustaja juttu, mis ei lasknud omakorda mõtet kaugele jalutama.

Lavastus:  Seitse Venda ehk Uurali Kajakas
Lavastaja: Katrin Pärna ja Janek Savolainen
Teater: ERM-i teater
Kestus: 1 tund 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 3. veebruar
Külastuse kuupäev: 10. veebruar

Kõik see toimus ERM-i ‘’Uurali kaja’’ püsinäituse ruumides, mis me kõik ka läbi käisime. Kolm ruumi ja üks väike jalutuskäik läbi koridoride. Näituse eksponaadid olid suureks ja suurepäraselt sobivaks osaks lavastusest. Kasutusel olid ka autentsed tööriistad, näiteks viljasaagi mahavõtmiseks ja muusikainstrumentidena. Publikumahutavus oli väike ning see andis armsa ühtse atmosfääri.

Tegevus toimus muistsetel Uurali aladel. Seitse primitiivset venda puutuvad kokku erinevate probleemidega, mis väga aktuaalselt tänagi inimkonda puudutavad. Neil põleb paar korda saun maha, alkoholiprobleem kerkib esile, tuleb võlg ära maksta ja hea elu otsingud, millega nad lõpus said täiesti toredasti hakkama … vist ideeliselt.

Põhitegelasteks oli seitse venda, keda mängisid kolm meest ja üks naine. Kuigi vahel ma eksisin tegelaste vahel ära, ja päris hästi ei saanud aru, kes on kes, siis mingit kahju nähtule see ei põhjustanud. Ka seda inimeste kasutuse lahendust ma kiitsin mõttes mitu korda etenduse jooksul. Üks meestest oli vahelduseks oma rollidele ka helikujundaja, mis oli hästi sobitatud ja ära kasutatud. Rõve õhupalli katsumise heli, pudelitesse enam-vähem meloodiliselt puhumine ja viimaks leidlik lahendus – suusk, olles vastu põrandat kukkuma lastud, andis järsu, ühekordse, püssipauku võrdkujutava paugu.

Vaatamata kõigele sellele, tundus minule see etendus täiesti vaatamiskeskne, mis lihtsalt kinnitab järjekordselt, et ma olen visuaalne inimene. Ma kujutasin ette, kuidas toimus selle lavastuse kirjutamine ja paikapanemine. Kujutasin ette, kuidas neil toimusid nauditavad koosolekud, mille jooksul brainstorm’ides, kui kellelgi tuli mõte, ta rääkis ja teine vastas ‘’Jah, lahe!’’ või siis midagi muud sellist… aga ma kujutasin ette, et lavastamise protsess oli sama huvitav või isegi põnevam, kui lavastuse vaatamine. See tundus olevat nii elav, et energia kandus üle kõikjale ruumi. See on teater, millises ma ise tahaksin mängida ja kaasa teha, kui oskaksin.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (22)