Ajakirjanik Brent Pere vaatab rubriigi “Nädala intervjuu” persoonide kaudu tagasi möödunud aastale ja võtab kokku iganädalaste vestluste paremad palad.
Hiljuti küsis minult üks sõber: “Mis tunne on praegu ajakirjanik olla?” Ma ei saanud algul aru, mis ta sellega mõtleb, ja vastasin, et “nagu ikka” või midagi taolist. Pärast selgitust sain muidugi aru, millest ta räägib. Ta tõi näiteks negatiivsusest pakatavad igapäevauudised ning tema huvi oli teada saada, kas ma olen selle kõige keskel juba hulluks läinud või on veel ka paar tervet ajurakku. Ega ma talle midagi erilist vastata osanudki. “Ega arst ka vist iga raskelt haigestunud patsiendi lugu endaga koju kaasa ei saa võtta,” oli mu vastus. Kõlabki umbes nii nagu kolm allesjäänud ajurakku kamba peale välja mõtleks, aga mingi iva seal on. Muidugi on asju, mis lähevad rohkem hinge, kuid päris kõike ka südamesse ei tohi võtta, isegi kui need sündmused meelde jäävad.
Kui sellele kõigele lähemalt mõtlema hakata, siis tõepoolest, oli erakordne aasta. Venemaa agressioon Ukrainas, Iisraeli-Hamasi sõda, lõputu kemplus riigikogus, idavedudega sahkerdamine, annetajate vassimised, majanduse kehv käekäik ja nii edasi. Siia ongi lihtsam punkt panna, sest muidu läheks liiga dramaatiliseks ja seda ma ei soovi. Samas saaks sellise kokkuvõtte igal aastal teha, lihtsalt sündmused erinevad.
Aga aasta lõpp on ka positiivsete sündmuste meenutamise aeg. Ja positiivset juhtus palju! Kuigi sõna “juhtus” kõlab juba eos millegi negatiivsena, nii et nimetame neid juhtumeid hoopis õnnestumisteks. Eesti filmil oli erakordne aasta ning “Savvusanna sõsarad” võitis pea kõik, mis võita andis. Eestis oli erakordselt viljakas muusika-aasta ning tagasi vaadates tundub, et kogu koroonaajal kogutud inspiratsioon lasti nüüd ühe auruga välja. Selle üle on rõõm! Lisame veel noorte laulu- ja tantsupeo, lugematu hulga väärt kirjandust ning teatritükid, mis raputasid vaatajaid.
Lisaks kultuurimaastikule läks suurepäraselt Eesti spordil. Jah, meil on komme oma sportlasi kiruda, aga tõele au andes on palju head kaasa võtta. Ujuja Eneli Jefimova esikoht EM-i lühirajal kõigest 16-aastasena, kümnevõistleja Karel Tilga 4. koht MM-il, discgolfari Kristin Tattari järjekordne triumf, Henri Drelli jõudmine NBA-sse ja palju muud.
Edasi “Nädala intervjuud” on kõigile neile teemadele vähemal või rohkemal määral tähelepanu pööranud ning seda loodetavasti natuke arutlevama nurga alt kui muidu tavaks. Kiire uudisvoo keskel jääb lihtsalt tihtipeale analüüsiks vähe aega ning seda needsamad igal reedel ilmuvad mõtiskelud pakkuda proovivadki. Nii on saanud sõna oma valdkonna eksperdid, spetsialistid, mängu kõrvalt jälgijad ning igasugu muud karvalised ja sulelised. Väärt mõtteid on öeldud rohkelt ning sestap teen teile ülevaate mõningatest parematest paladest, mis võib-olla inspireerivad teid lausa kogu teksti lugema.
Omalt poolt panen südamele veel üht: märgake head ning julgege seda välja öelda. Jah, ma saan aru, et see on vahel keeruline, aga proovima peab. Kahjuks lihtsalt on nii, et virisemine ja nurisemine saavad alati rohkem tähelepanu ning ilu jääb selle varju peitu. Proovin mina ja proovi ka sina järgmisel aastal grammi võrra rõõmsamalt. “Elame veel,” nagu ütleb tädi Reet.
Alljärgnevalt valik intervjuusid koos küsimuse ning tabava vastusega. Kõiki usutlusi saab lugeda siit: “Nädala intervjuu”.
Nädala intervjuu. Peeter Koppel: keeruliste aegade eel on viimane aeg otsustada mitte olla tropp
Kas sul on veel mõni soovitus Eesti inimesele majanduslikus mõttes?
Jah, on. Ma olen seda igasugustel esinemistel ka rääkinud ja näinud nii muigeid kui tigedaid nägusid. Muidugi neidki, kel on lihtsalt suva. Kui küsitakse, kuhu investeerida, siis ma ütlen alati, et raskel ajal tuleb investeerida inimsuhetesse. Praegu pole veel eriti rasked ajad. On majanduslikus mõttes ehmatuse periood. Eelkõige arvestades, et tööpuudus pole kasvama hakanud, kuid see tuleb paraku ka. Investeerima peab inimsuhetesse, sest keeruliste aegade eel on viimane aeg otsustada mitte olla tropp. Ümbritsevad inimesed ja hea läbisaamine nendega teevad mistahes kriisi talutavamaks nii emotsionaalse kui vaimse tervise mõttes. Lisaks, mida enam on inimesi, kellega sa hästi läbi saad, seda tõenäosemalt tuleb teil mõtteid kriisiga toimetulekuks. Üksi kodus isekas tropp olles võib ideid küll peas keerelda kohutavalt palju, aga need ei teostu iial.
Nädala intervjuu. Annika Arras: Isamaa reitingu taga pole töö, vaid soodsate asjade kokkulangevus
Kui me tänasele poliitikale peale vaatame, siis kokkuvõte on vist, et pöörased ajad, mis?
Ma arvan, et see ei ole ainult poliitika küsimus. Praegu on kogu ühiskonna meelsus närviline ja eks see annab tooni ka poliitikale. Põhjusi selleks on mitmeid: inflatsioonist sõjani. Inimesed, kes on piisavalt kaua poliitikaga seotud olnud, ütlevad siiski, et selliseid pingelisi aegu on ennegi olnud. Isegi mäletan taolisi hetki.
Nädala intervjuu. Raivo Vare: energiapoliitikat ei saa ajada lähtuvalt rahuaja eeldustest
Paradoksaalselt võib öelda, et kuigi me räägime siin pidevalt sellest, kuidas sõda käib ja me peame julgeolekust lähtuvalt mõtlema ning investeerima kenasti 3,2 protsenti kaitsevaldkonda, siis tegelikult energiajulgeolekule ei mõelda üldse?
Ei, see ei ole üldse teema. See jääb isegi julgeolekust mõtlemise mallist välja. Kaitse- ja julgeolekukulude puhul räägime tehnilistest, sõjalistest ja haridusasjadest. Infrastruktuuri väljaehitamisest ehk ka kuskil Nursipalus, aga siis ka muidugi naljakalt. Midagi ei taha, midagi pole vaja. Tegelikult peaksime sellest rääkima koos majanduslike aspektiga, mille hulgas on kõige tähtsamad need asjad, mis seonduvad eluliste vajaduste rahuldamisega. Energia, vesi, soe ja huvitaval kombel ka igasugu muud kommunaaltegevused, sest see on meie elu. Me oleme linlik ühiskond ja oleme ju näinud, mis juhtub linnades, kus need teenused katkevad. See košmaar tuleb kolme nädalaga peale; isegi kui linna ainult pommitatakse ja tegevus katkeb, siis sellest juba piisab.
Ma ütlen jõhkralt, aga Ukraina sõda on praegu täiesti selgelt ühemõtteline õppematerjal. Sellest peaks õppima mitte ainult sõjaväelased ja sisejulgeoleku eest vastutajad, vaid täpselt samamoodi ka kõik kommunaalteenustega seotud tegelased, energeetikud ja kõik muud.
Nädala intervjuu. Raul Rebane 70: elagu uudishimu!
Mida te endale sünnipäevaks soovite?
Praktiliselt mitte midagi. Tegelikult ainult ühte asja. Et tervis oleks nii hea, et uudishimu ära ei kaoks. Kõik muu on teisejärguline. Eriti selles ametis, kus mina olen. Kui kaob uudishimu ühiskonna, elu ja käitumise vastu, siis ausalt öeldes ongi… Tänaseni see veel püsib ja sõpru-eakaaslasi vaadates imetlen, kuidas paljud neist tohutu aktiivsusega töötavad. See kõik baseerub sellel, et tahaks ikka teada saada, mis on homme, miks ta nii teeb ja nii edasi. See on põnev. Igasugune kila-kola jääb aja jooksul teisejärguliseks.
Sümboolne lõpp, elagu uudishimu.
Elagu uudishimu! See on päris hea loosung.
Nädala intervjuu. Piia Ausman: kunst peegeldab inimkonna emotsionaalset ajalugu ja see teeb ta väärtuslikuks
Kas seesama sisukus ja see “saagu, mis saab, ma teen ära!” tunnetus on tänapäeval alles jäänud?
Ma arvan küll, aga täna on lihtsalt teised vahendid. Noortel kunstnikel on ikka ambitsioon olla kunstnik. Meil on väga paljudel olnud ambitsioon saada näitlejaks, muusikuks või kunstnikuks, kuigi sügaval nõukogude perioodil olid meil mitte tõsiseltvõetavad kunstiinimesed ja tõsised tööinimesed. Seda enam hoidsid need mitte tõsiseltvõetavad kunstiinimesed kokku ja suhtlesid omavahel, kuigi nad tajusid, et on tõrjutud. Kunstnikud, kirjanikud ja muusikud on ju läbi aegade meie kultuuriruumis tihedalt läbi käinud. Varasemast ajast on teada, kuidas kunstnikud kinkisid oma töid kirjanikele ja kirjanikud olid inspireeritud mõne kunstniku loomingust, et oma luulekogusid illustreerida. See kõik toimus juba esimese Eesti Vabariigi ajal ja enne seda.
Nädala intervjuu. Steffi Pähn: ma olen endaga sõbraks saanud
Eeldan, et sa proovid ikka teha sama intensiivsusega, aga kui projekte on palju, kas sulle tundub vahel, et mingi nõks jääb puudu?
Ma arvan, et see ei tule palju tegemisest. Kui saad teha palju tööd, mis sind käivitab, kust saad õppida, siis pole vahet, mis projekt see on. Standardite langus võib vahel tulla siis, kui ei suuda leida seda, mis sind köidab. Kas ei käivita materjal või inimesed, seda juhtub. Siis tundub tõesti, et ma siis teen lihtsalt ära. Vahel nii juhtubki.
Nädala intervjuu. Tarmo Tiisler: kaup, mille telerist saate, olengi puhas mina
Emotsioon on kindlasti ka spordireporterile tähtis. Sinu puhul me oleme kuulnud karjeid ja kõike muud, mis tekitavad ka vaatajas tunnet. Kas see ongi sinu jaoks ehe fänlus või pead sa kuidagi eraldi selle sisse ka minema?
Ma olen kohe kindlasti fänn ja just selline ma olengi, kui ma seda reportaaži teen. Ma olen seal aus ja ei mängi mingisugust paatoslikku tüüpi või erilist tarka. Täpselt selline ma olengi. Võtke või jätke, ma ei saa sinna midagi parata. Algusaegadel ma tahtsin kindlasti kellegi moodi olla või vähemalt vaatasin, et tahaks teha nagu mingi suurkuju. Kui tema teeb nii, siis järelikult see töötab, aga ega ikka igaühe puhul ei tööta. See kaup, mille te telerist saate, olengi puhas mina. Kuigi mul on alati mingi silm kõrval olemas, protsent kainet mõistust peab olema.
Nädala intervjuu. Genka: räpisõnade kirjutamine on hästi teraapiline tegevus, võib-olla ma seepärast netis eriti ei laamendagi
Palju sa ümberringi mandumist näed? Ärme vanusesse kinni jää, aga läheneme üldiselt.
Tänapäeval on sotsiaalmeedia, kus saab end välja elada. See on uskumatu, kuidas inimesed, kes muidu oleksid kuskil vaikselt mandunud või siis omaette vandunud, elavad nüüd end internetis välja. Neil pole midagi muud teha, kui õiendada, arvata ja kakelda. Vähemalt neil on midagigi teha. Ma ei tea, mis nad muidu teeksid, võib-olla hoopis tööd või teistpidi midagi hullemat. Las elavad end verbaalselt siis internetis välja. Tänu internetile me pole enam nii üksi.
