Vana aasta viimastel tundidel ja jaanuari esimestel päevadel tehakse palju kokkuvõtteid möödunud aastast, aga ka plaane uueks aastaks, samuti antakse mitmeid lubadusi, et muuta oma elu paremaks, jätta maha halvad harjumused jms. Samuti soovitakse tihti vana aasta lõpus lahendada kõik inimestevahelised erimeelsused, koristada ja puhastada kodu uue ning puhtama aasta vastuvõtmiseks. Selline mõtteviis on aastatuhandeid vana – juba kauged esivanemad lubasid jumalatele, et nad tagastavad laenatud asjad ning maksavad tagasi oma võlad.
Lisaks lubadustele viiakse uue aasta vastuvõtmise pidustustel tihti läbi erinevaid rituaale, mille abil loodetakse uuel aastal rohkem õnne ligi meelitada. Mõned inimesed on aga lubaduste andmisest loobunud, sest nad on näinud nende mõttetust. Erinevate andmete kohaselt jäävad kuskil 80% lubadustest lubadusteks juba veebruaris.
Aga miks siis meie lubadused tihti pelgalt lubadusteks jäävadki?
Esiteks antakse lubadusi, mis on üldised: soovitakse võtta kaalust alla, teha rohkem sporti, minna reisile jne. Soovitus ongi: tuleb anda võimalikult konkreetsed lubadused! Näiteks “kaalun aasta lõpuks 65 kg”, “loen sel aastal vähemalt 20 raamatut”, “teen nädalas vähemalt kaks korda 30 minutit trenni” jne.