Hedvig Hanson toredast kohtumisest kodutänaval.
Oli laupäev, jõululaupäeva reede. Olin küll planeerinud, et pühade ajal toidupoodi ei lähe, et vältida ärevust tormlevatest inimestest, ent ikka oli midagi vaja ostma minna. Kohvikoor, see on alati otsas! No, ja kui ma juba poes olin, siis ostsin muudki, kokku tuli jälle kaks kotitäit toidu- ja majapidamiskraami. Minu järel kassasabas seisis – noh, ütleme mitte kõige värskemas olemises keskealine meesterahvas, tema ladus kassalindile kaks heledat õlut ja ühe Viru valge. “Valged jõulud!” ütlesin ma endamisi ja veel mõtlesin oma tavapärase, pettumusest läbiimbunud mõtte: “Mehed!” Olen seda elu jooksul vist sadu kordi mõelnud ja mitte ainult kassas, nähes, mida mehed poest ostavad. Tean hästi, et ei peaks poegade emana seda mõtet ligi laskma, seda enam olin pahur, et pean enesega taas sel teemal nõnda võitlema. See korduv tõdemus paljude meeste vastutusetundest ja sõltuvustest ei olnud hea häälestus pühadeks ja üsna tusasena sõitsin poest kodu poole.