Pean tunnistama, et marurahvuslus on minust kaugelt mööda läinud. Olen elus pigem hoidunud sini-must-valge lehvitamisest, pateetilistest lauludest ja välisest suurustamisest ses plaanis. Mu kodumaa-armastus on olnud vaiksemat laadi. Kui võrrelda loodusega, siis mitte nagu mässav meri, vaid pigem nagu rohtunud metsatee, mida mööda harva käiakse, aga kui, siis sügava tunde ja austusega…
Ma sündisin Eestis, Tartus, eesti ema ja eesti isa tütrena. Kasvasin Eesti väikelinnas koos vanaemaga. Üksiku lapsena uitasin mööda metsi ja jõeäärseid, mul oli palju vabadust. Ajal kui meie riigil polnud veel vabadust.