Autorirubriigis “Eluilmast omailma” mõtestab Rein Veidemann oma elu- ja lugemiskogemuse taustal eesti inimolu ilminguid ja seoseid. Rubriigi esimeses artiklis vaatab Hiina kalendri järgi koera-aastal (1946) sündinud autor tagasi oma elu senistele koera-aastatele (1958, 1970, 1982, 1994, 2006, 2018) ning nopib igaühest välja mõne sündmuse, mälestuseks saanud elamuse maailmast või Eestist.
Kahte asja pole inimesele antud olemuslikult mäletada, oma sündi ja surma, ühte juhust ja paratamatust. Kõlab triviaalselt, aga nii ometi on, et ilmale tulles saad kaasa mingi saatust kujundava ajavahemiku. Sind “heidetakse olemasollu”, kui siinkohal kasutada Martin Heideggeri kujundit tema peateosest “Olemine ja aeg”. Eluilm jõuab su omailma, st teadvustatud kogemusse ja enesetõlgendusse koos esimeste sõnadega. Omailmas saab eluilmast keel ja kõne.
