LOE TASUTA, ainult täna! YASMYN: "Siis, kui ma olen maailmakuulus…"

Eelmisel aastal aasta naisartistiks valitud YASMYN on unistusele lähemal kui kunagi varem. See unistus ei ole väike, sest eesmärk on ei rohkem ega vähem kui vallutada maailmalavad. Võib juhtuda, et järgmine samm unistuse realiseerimise suunas on septembris ilmunud kolmas stuudioalbum, mis on senistest kindlasti kõige küpsem. Brent Pere vestles YASMYN-iga nii uuest albumist kui mõjutajatest ning eraelust.

See artikkel on tasuta lugemiseks kampaaniapakkumise “Edasi võtab vastu uusi lugejaid” raames. Ajakiri Edasi saab septembris 9-aastaseks ja tähistame seda 2 kuud (september-okoober) kestva sünnipäevapakkumisega. Kutsume kõiki kvaliteetsest väljaandest huvitatud lugejaid Edasiga tutvuma – iga päev on avalehel üks artikkel Edasi arhiivist tasuta lugemiseks, ja nii 61 päeva järjest. Kampaaniaperioodil sõlmitud tähtajalistele digitellimustele kehtib soodushind -15%, nii era- kui äriklientidele. Samuti kehtib soodushind paberajakirja tellimiseks. Rohkem infot: Edasi võtab vastu uusi lugejaid

YASMYN, millal sa maailmastaariks saad?

Siis, kui maailm on valmis mind vastu võtma.

Aga ambitsiooni on?

Ikka on, muidugi. Ma ei ole eriti planeerija tüüp ja mulle ei meeldi ette mõelda kõike, pigem kulgen lihtsalt ja siis vaatame vaikselt nii, et hakkan USA-s käima.

Pole mõtet ainult siin Eestis sussutada?

Muidugi, ma ei viitsi ainult siia jääda. Juba on selline tunne, et tahaks midagi rohkemat kogeda ja saavutada.

Millest see tekib? Üks publik väsitab ära?

Ei, ma arvan, et Eesti publikust ma ei väsi kunagi ära, sest Eesti publik on imeline. Lihtsalt, kui sa kasvad juba üles kindla eesmärgi ja unistusega ning tead, mis võimalused on, siis peab minema ja proovima. Kui juba siin väikses Eestis on imeline, siis välismaal võib olla veel imelisem. Seda tahaks kogeda.

Samas, kui mõelda Eesti artistide peale, siis ei saa just öelda, et oleks mingi üüratu edu kedagi tabanud. Muidugi on neid, kes on välismaal palju käia saanud, aga maailmatasemel edu pole ju olnud. Sa lähed ikka ületama neid?

Jah, YASMYN-it pole ju olnud veel. Ma olen oma pere kaudu näinud, et siit võib jõuda ülikaugele. Saladus ongi selles, et pean ise aru saama, kuidas nii kaugele jõuda. Peab lootma, et mul on ka midagi piisavalt anda, et maailmas vastu võetaks.

Perekonna kuulsuse all pead silmas Carmen Kassi?

Jah. Mitte et oh my god, mu tädi on kuulus, aga ma olen sellega lihtsalt üles kasvanud. Olen näinud, et see on võimalik, ja pole isegi kunagi mõelnud, et see oleks võimatu. Olen harjunud, et keegi mu perest saab sellega hakkama. Miks ma siis ei peaks saama?

Vaatasin, et su lood on Lõuna-Ameerikas ka tohutut edu saavutanud. See on vist suhteliselt loogiline su muusikat arvestades?

See juhtus looga “Only For You”, mis on pisut afrobeat’i/kalanka taustaga. See oli jah tõsine üllatus. Hakkasime isegi mõtlema, et äkki keegi on ostnud meile need vaatamised YouTube’is, sest me ise pole seda teinud. Videol on kommentaarides lausa kahtlustused, et ostad siin vaatamisi endale. Ma ise selliste asjadega ei tegele ega tea, kuidas nii juhtus, aga see sattus ühe Lõuna-Ameerika artisti YouTube’i miksi. Kui kuulad enam-vähem argentiina Nublu miksi, siis ilmub sinna ka YASMYN-i lugu. Võib-olla YouTube’i algoritm hoidis mind, aga võib-olla keegi lihtsalt ostis neid vaatamisi mulle.

Samas räägid maailma vallutamisest, aga oled öelnud, et USA-s elada ei taha. Kuidas need kaks asja kokku käivad? Kui pannakse leping lauale ja öeldakse, et nii, USA, kolime sinna …

Siis muidugi koliksin. Pigem olen mõelnud, et ei tahaks elu lõpuni USA-s elada. Mingi aeg seal ilmselt peab olema, aga seal peret luua või tulevikku üles ehitada ei tahaks. Oleneb muidugi, võib-olla rikkana oleks kõik hästi, aga heaoluriigi mõttes see pole kindlasti koht, kus olla. Eks me hakka seda nüüd vaikselt avastama, kus on parem ja toredam.

Eestis sa selle muusika ja stiiliga tunned end mugavalt? Tundub, et see on enne sind olnud täitmata nišš.

Mul on veel palju arenguruumi. Ma tunnen end mugavalt, aga areneda ikka on veel. Samas tuleb uusi artiste sarnases stiilis ja isegi muusikaauhindadel on eraldi kategooria, kus minu žanri tunnustatakse.

Kust sul RnB ja taoliste stiilide armastus tuli?

Mu isa tegi kunagi bluusrocki ja sealt see tuleb. Me kasvasime üles hiphopi, bluusi ja üldiselt musta muusikaga. Mind kõnetas enim RnB ja neosoul. Ma ei tahaks isegi öelda, et olen täielikult RnB-artist, sest on palju segu, eriti uuel albumil, kus on neosouli, RnB-d, hiphoppi, old school’i, kus ma räpin väga sõgedalt.

Kui sa juba isa Joel De Luna mängu tõid, kuivõrd sealt mõjutusi veel on tulnud muusikalises võtmes?

Ikka on. Eriti uue albumiga, sest ma pole mitte ainult inspiratsiooni võtnud, vaid oleme ka paari lugu ümber teinud. Üks on mu isa laul “Broken”, mis on Spotifys olemas ja läbi aegade mu lemmiklaul isalt. Kaspar tegi sellele uue biidi, võttis tehisintellektiga mu isa vokaali vanalt loolt ära ja pani uuele biidile ehk mul on nüüd isaga koostöö, mis on ülilahe. See laul on ka stiililiselt midagi uut mu kavas.

Lisaks laul “Keep On Going”, millest sain teada nii, et kohtusin esimest korda Beebilõustaga ja ta ütles: “Sina oled Joel De Luna tütar.” Vastasin, et olen jah, ning siis ta rääkis, et oli mu isaga vangis ja salvestas temaga koos loo. Ma algul ei uskunud, aga ta lubas mulle selle loo saata. Ega Beebilõust on selline tüüp ka, keda ei saa kunagi tõsiselt võtta. Kui ta midagi lubab, siis ta üldiselt ei tee seda, aga ta saatiski mulle selle loo, mis nad koos vanglas salvestasid. See oli haige, sest mu isa räppis seal, kuigi muidu ta oli puhas laulja. Kaspar kasutas seda laulu ja see on ka uuel albumil; pluss seal peal on veel üks belglane, kes räpib prantsuse keeles. Ühesõnaga see album on üks suur miks, kus on palju isa mõjutusi. Ka “Opera on Fire” uus versioon. Kuigi ma pean Rein Rannapilt selleks luba üldse küsima.

Vanglaga seoses mingit tõrget ei teki või kõik, mis on juhtunud, on juhtunud?

Ei teki – see on tehtud, nähtud, elatud.

Sa oled seda vist juba öelnud ka, aga peabki siis võtma isalt neid õppetunde, mida mitte teha, ja rahulikult edasi minema?

Täpselt. Sellistest asjadest võib sündida palju ilu ja kunsti. Kui oleksin selle peale vihane, siis seda muusikat poleks. Kui albumit kuulata, siis saate aru, et tore, inimene ei hoia mingit pindu perses, vabandust väljendi eest.

Aga lõpuks pead sada protsenti rahul olema, mitte nii, et ah, las ta läheb?

Enam-vähem sada protsenti jah. Ma ei taha täiesti nii öelda, sest midagi pole perfektset. Niikuinii, kui sa midagi avaldad, siis hiljem hakkad mõtlema, et seda oleks saanud paremini teha, seda võinuks nii ja naa teha. Keeruline on tegelikult leida seda kohta, et nüüd olen piisavalt rahul, võib loo avaldada. Praegu on see okei ja siis läheb. Sellepärast mulle ei meeldi ka ühe projekti kallal liiga pikalt töötada, sest mida pikemalt ma töötan, seda rohkem tahan lõpuks mingeid asju muuta. Samas ma õpin ka mingisugustest asjadest lahti laskma.

Näiteks teise albumi lugu “Honorable Mention” oli viimane lugu, mida salvestasime. Kogu ülejäänud album oli valmis. Salvestasime ära ja ma ütlesin, et see on kuidagi mõttetu ja ebavajalik, kuna olin juba eelmises loovalikus nii kinni. Kaspar ütles jälle, et mida sa ajad, see on super ja paneme albumile. Siis mõtlesin taas, et okei, suva, paneme albumi peale – ja nüüd tuleb välja, et see on kõige kuulatum lugu sellelt plaadilt. Selle kogemuse põhjal üritan rohkem lahti lasta ning usaldada näiteks Kaspari arvamust ja tema kõrva.

Kui ise midagi luua, siis sageli ei saagi aru, mis võlu sellest teisele inimesele võib olla. Teine inimene kuuleb seda lihtsalt teisest vaatepunktist. Tal ei ole sama sisetunnet.

Sa oled mitu korda juba Kasparit maininud. See on suhteliselt haruldane kooslus, et ta on su elukaaslane, produtsent ja mis kõike veel. Kuidas see toimib teil, pole veel hulluks läinud?

Ma ei tea, ma ausalt ei tea. See lihtsalt toimib. Ta on nii rahulik inimene ja mul pole mõtet temaga vaidlema hakata, sest ma ei saa sealt midagi vastu. Tavaliselt, kui inimene vaidleb kellegagi, siis ta eeldab alateadlikult, et teine vastab sama energiaga. Kui ei vasta, siis tunned ennast nagu idioot. Mul lihtsalt pole mõtet vaielda, sest ma tean, et sealt ei tule seda reaktsiooni, ja ma pigem astun siis sammu tagasi ning mõtlen läbi, mida ma päriselt öelda tahan. Vahel ikka tekib tülisid, aga ainukesed tülid, mis meil tekivad, on muusika pärast. Mitte isegi tülid, vaid arutelud, diskussioonid või erimeelsused. Siis me lahendame neid ja ongi chill. Ma ei tea, kuidas see toimib, aga toimib – ja väga tore on, et toimib. Tahaks seda kõigile soovitada.

Kriitiliseks pole siis läinud?

Üldse mitte, ma isegi ei kujutaks enam ette, et peaksin koos olema inimesega, kellega ei saa koostööd teha. Ma hindan seda, et mu kõrval on inimene objektiivse arvamusega. Kui olen kasvõi mingi loo kirjutanud ja lähen seda koju ette mängima, siis ta ütleb ausalt, et proovime teistmoodi, ja me oleme teineteise vastu ausad, mis teeb suhte palju lihtsamaks.

Palju sul temaga lugusid tehtud on?

Selle albumi peal on kõik lood tema produtseeritud. Muidu on ikka erandeid ka, eriti varem. 60/40 on kirjutamise suhe olnud, nii et enamus on minu kirjutatud, aga näiteks räpilood on puhtalt tema omad. Ma lihtsalt ei oska räppi kirjutada. Ma ei ole sellepärast ka umbes kolm aastat räppi ise teinud, sest tunnen, et kui räppar olla, siis peaks ise ka oskama seda kirjutada, kuigi väga paljud räpparid seda ei tee. Räppida ma oskan, aga kirjutada seda ei oska.

Nii et kui maailmakuulsaks saada, siis on vaja tandemina hoida?

Tore oleks. Ma muidugi pole üldse kinnine, võin teiste inimestega ka koos töötada. Ta teeb enda asju ka ja ma ei tahagi tema ainus klient olla, sest ma isegi ei maksa talle. Uutele koostöödele olen ikka avatud, aga pigem välismaalt. Tunnen, et Eestist on tema minu jaoks kõige mugavam, kuigi ma ei taha seda ära ka sõnuda, sest ma ei ole kõigiga koostööd teinud. Seni vähemalt on temaga parim koostöö olnud.

Kuidas sul tagasisidega lood on? Kaspari tagasisidet võtad kuulda, aga kuivõrd teiste kriitikat vastu võtad või kas sind huvitab see?

Pigem ikka huvitab, aga oleneb muidugi, kelle kriitika. Praegu saadan albumit sõpradele välja ja olen aru saanud, et mind huvitab isegi nende inimeste arvamus rohkem, kes ei tegele muusikaga ja on lihtsalt kuulajad. Kõik sõbrad-tuttavad on pigem ausad ja nad ei hakkaks automaatselt analüüsima mingit miksi või vokaaltehnikat. Nad oskavad lihtsalt hinnata seda võbe ja see on olnud tore otsus, sest nemad ongi need, kellele ma lõpuks muusikat teen.

Muidugi on kena ka muusikainimestelt tagasisidet saada, aga siin ma olen valiv, sest kui mulle selle inimese muusika ei meeldi, siis mul on suhteliselt suva. Mitte võib-olla suva, aga mul on siiski mingi stigma peas, et okei, aga tee siis paremini. Inimesi, kes ei kuula neosouli või RnB-d, vaid poppi või midagi muud, ma küll austan, aga ei saa võtta kriitikutena.

Keegi ei suuda sind rivist välja lüüa oma tagasisidega? Oled kindel oma asjades?

Seda ma ei ütleks. I’m still senstitive about my shit. Vahe ongi selles, kust ja kuidas kriitika tuleb. Kui see on konstruktiivne ja aupaklik, siis see on väga normaalne. Kui sa aga ise ei austa mind ja sülitad mulle näkku, siis mind ei huvita.

Su lavalist käitumist vaadates võiks arvata, et oled kõige enesekindlam inimene üldse.

Kindlasti mitte.

Laval on siiski alter ego, päris mina on seal vähe. YASMYN on kõik see, mida Sinencia tahaks olla.

Ma saan end välja elada ja see on tore, vajalik, aga ikka olen ebakindel. Meil kõigil on kõhklusi, aga siin tulebki mängu see, mis mind aitab: fake it ’til you make it. Ma saan kindlasti palju lihtsamalt oma ebakindlusest üle, sest ma olen YASMYN või oskan teeselda ja panna YASMYN-i püksid jalga, kus olen väga enesekindel. See aitab. Muidugi ka see, et olen viimasel ajal õppinud olema oma ebakindlustega läbipaistev. Kaks aastat tagasi ma poleks sulle niimoodi vastanud, vaid pigem öelnud, et I’m the baddest bitch. Aitab küll ainult sellest fake it ’til you make it bitch olemisest.

Haavatavus teeb siiramaks?

Muidugi. See ei ole küll eesmärk, aga ma saan nii palju rohkemate inimesteni jõuda ning nendega suhelda ja samastuda. See ju aitabki meid, kui tead, et keegi teine läheb samasugustest asjadest läbi. Kui keegi vaatab mulle alt üles ja ma olen haavatav, see inspireerib neid, siis see ei ole ainult ühesuunaline. See on ka mulle inspireeriv ja ma saan ka ise nendega suhelda. Ma olen ka ju tegelikult lihtsalt Sinencia – mitte et ma oleksin räigelt kuulus, aga lihtsalt, et sa saaksid aru, mida ma mõtlen. Mul on ka vaja seda suhestumist ja mõistmist. See ongi tore, et sa leiad mingid inimesed niimoodi, kellega sa muidu ei suhtleks, läbi selle, et oled artist. See on väga lahe, milliseid tuttavaid ja sõpru on mulle YASMYN-iks olemine toonud.

Kui keegi tuleb tänaval midagi ütlema või kirjutab sulle sotsiaalmeedias, siis sulle meeldib see ja sa hea meelega vastad?

Muidugi, jah. Instagramis ma päris ei tšätiks, aga muidu küll jah, ma pole lihtsalt eriti sotsiaalmeedias suhtleja. Peol ka ei pööra pead ära, vaid ikka räägin juttu. Ma isegi ei eelda, et keegi mind teab, ja siis saabki inimestega rahulikult vestelda. Ma ausalt arvan, et enamus ajast inimesed ei teagi üldse, kes ma olen.

Sa tõenäoliselt viitsid Eestis enim mõelda tantsijate, kostüümide ja mille iganes peale veel. Miks?

Ma kindlasti ei ütleks, et ma ainus olen. Pigem ainus, kel on piisavalt palju tähelepanu. Paljud artistid teevad seda nüüd ja mul on isegi lahe mõelda, et ma natuke inspireerisin neid. Selline uus artist nagu IVI teeb ägedaid show’sid ja samuti SVANDRA, sest ta on olnud tantsija.

Ma viitsin, sest see on see, mida olen alati näinud. Kasvasin üles Beyoncéd, Britneyt ja teisi vaadates, see tuli mu jaoks loomulikult. Pluss ma olen terve elu ka tantsinud. Mulle tuli üllatusena, et teised inimesed ei tee seda või isegi et me teeme kuulsaks neid, kes seda ei tee ja kellel ei ole täispaketti.

Minu jaoks on loogiline, et ma teen seda kõike, ja minu arvates peaks see olema standard, sest kui sa oled artist ja müüd pileteid, siis peaksid ka andma täispaketi.

Vahet pole, milline artist sa oled. See täispakett ei tähenda, et peaksid hullult tantsima ja tverkima, vaid viimse detailini oma lava-show läbi mõtlema. Mitte lihtsalt minema lavale ja laulma natuke. Artist võlgneb seda inimestele, kes teda vaatama tulevad. Niisama laulmine on ka väga tore ja Eesti publik võib-olla ei teagi, et nad on sellest kõigest puudust tundnud, aga nüüd, kui mina olen pildis, siis step up!

Sa ikka tunned puudust sellest? Pigem tullakse ja tehakse oma 10–15 lugu lihtsalt ära ja minnakse minema?

Jah, ma võin oma sõnu süüa ka, sest võib-olla ei tule see sellest, et artist ei viitsi või on laisk, vaid ta lihtsalt polegi niisugune artist. Samas siit tekib mul küsimus: miks me teeme selliseid artiste kuulsaks? Ma tean, see kõlab nõmedalt, aga mul on jäänud mulje, et välismaal läbi löömiseks sul peab olema see täispakett, et sind saaks müüa ja sa paistaks silma. Võib-olla me teeme tihtipeale kuulsaks inimesi, kellel ei ole selleks piisavalt loomingulisust. Aga see on okei.

Väike Eesti vajab kuulsusi?

Nii on. See on enam-vähem okei, aga see ongi minu jaoks naljakas, sest see, mida mina ja veel mõned artistid teevad, tuleb inimestele üllatusena. Mis seal ikka, asjad muutuvad vaikselt. Mul on tore tunne, et ma olen uuemaid artiste saanud natuke inspireerida, et ka Eestis saab selliseid asju teha.

Aga vastupidi, kuna sa oled laval seksapiilne, siis kui palju on olnud nii, et konservatiivne rahulik Eesti inimene tuleb kontserti vaatama ja imestab: no mis asi see nüüd on, tuleb ja hõõrutab siin?

Mul on olnud see hirm küll, aga kõigile on meeldinud! Mul oli Fotografiskas sünnipäevakontsert ja me tegime paari kaverit ka, üks oli “Magic Mike XXL-i” stiilis Ginuwine’i lugu “Pony”. Mul oli neli tantsijat, kaks poissi ja kaks tüdrukut, ja no see koreograafia oli ikka päris porno. Poisid elasid tüdrukute otsas ja nii edasi. Me tegime selle koreograafia valmis eelmisel öösel kell kaks ja ma mõtlesin, et super, näeb ülihea välja, aga ei mõelnud üldse sellele, et mu ämm ja äi tulevad ka kontserdile. Kui oli selle laulu kord, ma lausa ütlesin, et ma juba eos soovin vabandada oma ämma ja äia ees. Kui ei meeldi, siis pange silmad kinni. Tundsin tõesti ärevust, et mida nad arvavad, eriti et nad mõtlevad, mis litsiga nende poeg küll abiellub, aga sain mõlemalt head vastukaja. Nad pigem ongi tagasihoidlikumad inimesed ja seni on pigem olnud selgitamist mu tegemiste kohta, aga nende arvamus sellest kontserdist oli just, et oh my god, nii lahe!

Mu tegevus võib küll tunduda üliprovokatiivne, aga tegelikult on see lihtsalt meelelahutus. Kui midagi on liiga provokatiivset, siis see pigem on isegi naljakas, mitte et on nüüd saatanast. Kuigi ma olen enam kui kindel, et mingite EKRE inimeste arvates ma olen täielik deemoni sigitis, aga nende arvamusest mul on siiralt suva. Neile ma seda ei tee. Pigem on tõesti üllatav, kui hästi mind on vastu võetud, eriti just vanem generatsioon. Üllataval kombel mu põhilised kuulajad on vanuses 25–35, mis on mu meelest täiesti sürreaalne, sest ma oleks arvanud, et mind kuulavad pigem nooremad inimesed, keda on muidugi ka, aga põhiliselt ikka need, kes kasvasid üles Nelly Furtado, Fergie ja teiste peal. Guilty pleasure muusika oli nende meelest parim asi üldse ja ma usun, et ma täidan nende jaoks seda auku Eesti kontekstis.

Räägime Sinenciast veel. Läbilöömisvõime on siis tulnud su perekonnast, mitte ainult isalt, aga ka emalt, tädilt, võib-olla vennalt?

Emalt, sada protsenti. Ta kasvatas meid nii, et võime teha ükskõik mida ja peame katsetama, proovima kõike.

Vahet pole, kui kaua sa midagi teed, peaasi, et proovid.

Ema ei pannud meile kunagi pahaks, kui me ei saanud hakkama ja loobusime. Ta ütles alati, et kui ei meeldi, siis võta uus asi, aga peaasi, et sa teed midagi. Me ei karda mitte hakkama saamist, sest selle kaudu jõuabki kaugele. Ma ei oskagi seda seletada, sest mulle on nii väiksest peale sisendatud ja see tundub loomulik. Unistadki kõrgelt ja nii, et kõik on võimalik, mitte ei mõtle, et see on nii raske. Võibki olla raske, aga võimalik.

Kui sa kogu aeg nii vabalt oled saanud võtta, siis oled ikka peavalu ka emale valmistanud? On ju kaks varianti: võid seda halvasti ära kasutada või olla normaalne inimene.

Aus küsimus. Minu puhul on nii, et ema austab meid piisavalt, et lasta meil teha enda otsuseid. Muidugi ta ütleb, mis tagajärjed võivad olla ja kui need tulevad, siis vastutame nende eest ise. Kuna ema mind nii palju austab, siis mul pole vaja rebel olla. Ehe näide on see, et tahtsin keskkooli pooleli jätta, muusikaga tegelema hakata, ja ta oli ilmselgelt pettunud, sest kes poleks. Samas ma austasin teda nii palju, et ei hakanud lihtsalt diivanil savu suitsetama ja aega surnuks lööma, vaid tahtsingi tõestada, et ma päriselt teen selle ajaga midagi. Ma ei jätnud mõttetult kooli pooleli, vaid tahtsin talle näidata, et sellel on eesmärk, ja nüüd saab öelda, et see otsus on end ära tasunud.

Kui teengi valesid otsuseid, siis ma oskan sellest tema või kellegi teise abiga välja tulla, ja meil on väga palju niisama suhtlemist ka. Lapsevanemad peavad austama oma lapsi, sest muidu seda vastu ei saa! Samamoodi ei keelanud mu ema mul pidutseda nagu iga tiinekas tahab, aga tänu sellele ma ei teinudki niisugusi asju väga ja olen nüüd palju normaalsem inimene. Mul ei ole vaja välja elada mingit väljaelamata kogemust.

Sa ei ela enam ammu emaga, aga seda pidutsemisgeeni sul ei ole vist jätkuvalt ja pigem on rahulik parem?

Rahulik on parem jah.

Võiks ju arvata, et käid pidevalt laval ja elu keeb.

Mulle meeldib inimestega suhelda, aga mu sotsiaalne klaas saab suht ruttu täis. Väljas käin võib-olla kaks korda kuus, sest mul pole rohkem vaja. Ma hindan vaikust. Kuulan vähe muusikat ja me Kaspariga ei tee seda ka koos. Pigem kuulame podcast’e, vaatame filme või olemegi lihtsalt vaikuses. Ma ei ütle, et ma kukupai olen, vahel käin ikka väljas ja saan oma sotsiaalse doosi kätte. Ülejäänud aja olen tubli ja töökas, sest muidu ei jõuaks kuhugi.

Ma ei saa endale lubada mingit elupõletamist. Pigem ongi ju need inimesed edukad, kes elavad tervislikult, ja minagi tahaks pika elu elada. Usun, mul tasub silma peal hoida ses mõttes, et kui kaugele jõuab inimene, kes ei lasku sellesse “artisti elu” stereotüüpi.