Aastalõpuintervjuus dirigendi ja muusiku Kristjan Järviga avanevad ulmelised uksed või vähemalt tundub see võimalik. Kristjan laotab laiali psühhogeograafilise Eesti kaardi ja joonistab sinna ka meid, selle maa elanikke. Tundub, et pole häda midagi, meil on lootust.
Valner: Aastat jääb paratamatult märgistama Venemaa kuritegelik sõda Ukrainas, aga sinu jaoks isiklikus plaanis oli vist hea aasta?
Kristjan: Jah, kontserdielu läks koroona järel käima, sellega on hästi. Siis algas muidugi sõda. Nii halb kui sõda igas mõttes ka ei ole, moraalselt täiesti meelevaldne, mobiliseeris ta ometi mitmeid riike, nagu ka Eestit, andes võimalusi, mida meil varem polnud. Me oleme praegu staadiumis, kus meil on võimalus üles ehitada oma tulevik. Mitte kitsalt selles mõttes, et ei värise enam venelaste ees ja saame mingist ikkest lahti, vaid meie, nagu ka terve normaalne maailm, tegeleme sellega, kuidas inimkonda paremini kokku põimida. Ja kust see peale hakkab? Mulle tundub, et üks kõige tähtsam koht, kust see algab, on Eesti. Paljud inimesed, ärimeestest ja poliitikutest sportlaste ja kultuuritegelasteni, töötavad meil praegu selle nimel. Praegu on nagu teine ärkamisaeg. Midagi on õhus, ma tunnen.