Vähesed suudavad askeetlikult lahti öelda teadaolevast, olles sõltumatud ja õnnelikud üksinduses. Kes teab, kas see ongi loomulik eluviis, pigem tundub põgenemisena – inimsuhetest. Aga üks elu mõtteid võiks ju olla õppimine? Inimene on üldiselt sotsiaalne olend, ta vajab suhtlust, jagamist. Suhtluses on oma meeldivused, aga ka komistuskivid, kui tormata suhtlusesse kõigi oma inimlike-imelike eripäradega ning loota, et tõelised suhted peaksid toimima iseenesest.