Kui kaamos on ka vaid tont, siis igatahes võiks seda peletada põneva, meelierutava ja südantsoojendava muusikaga.
Mart Avi „Rogue Wave“ (ise välja antud)
Mart Avi vabanes deemonitest juba eelmisel albumil „Humanista“ mullu. Kui deemoniteks pidada eeskujusid, kellega võrdlustest pole aastaid pääsetud. Et mitte seda mana jätkata, ma ei nimetagi neid.
„Rogue Wave“, Avi kolmas soolokas, on aga täiesti värske hingamine. See on popmuusika sõna glamuurses, mitte tööstuslikus mõttes.
Vaevalt küll saab seda muusikat müüa või sellega üle ilma tuuritada. Kuigi „Rogue Wave“ tugineb 80ndate uuenduslikule, intellektuaalsele süntpopile (Talk Talk, Heaven 17, The Blue Nile) ning teisalt 90ndate meinstriim- (ehk lopsakalt, kvaliteetselt produtseeritud, aga ka edukale) RnB-le, tuleb sinna kaks mõõdet veel juurde: Brian Eno 70ndate ambiendieelsed autoriplaadid ning teine uuemast ajast ehk vaporwave, kus läinud kümnendite pop on üles sulatatud, läbi aurutatud, aeglaseks venitatud, kiiremaks keeratud ja hakitud.
Mis aga eelkõige mõjub ja meelde jääb: „Rogue Wave“ on positiivne, rõõmus plaat, tasakaalustamaks hämaramaid varasemaid töid, eelkõige „After Hoursit“ ja ka salapärast „Humanistat“. Mis ei tähenda, et varasem halb oleks, aga kehv artist, kes kogu aeg sama rida ajaks, ja Avi on astunud järgmise sammu.
Machinedrum „Human Energy“ (Ninja Tune)
Juke’i ja footwork’i taustaga Travis Stewart on alates 2001 teinud EP-sid ja albumeid, aga laiemalt räägitakse temast alates 2011 Planet Mu alt ilmunud „Room(s)’ist“ ja ega varasemad eriti liigugi ning kujutasid endast ka pigem funktsionaalset, spetsiifilist zhanrimuusikat.
„Human Energy“ on uus peatükk. Nagu ka Avi puhul, võib rääkida popile lähenemisest võtete, meetodite mõttes. Kui seni saab Machinedrumist rääkida kui öömuusikast, siis „Human Energy“ iga saund ja hetk on säravam, eredam, esiletungivam.
Kohati liigub Stewart oma teise põhiprojekti Sepalcure elektroonilise RnB aladele, aga valdavalt on ka tempod senisest vilkamad, astudes kohati UK garage’i takti.
Machinedrum pani tuled põlema!
C Duncan „The Midnight Sun“ (FatCat)
Shoti noormees C Duncan teeb lo-fi dream-poppi, aga see liigitus on vaid automatism. Kas meil vähe magamistoaindipoppareid kõrvu on jõudnud. C Duncan eristub tunnetuse poolest. Zhanrimuusikat saab teha reegleid järgides või südamest ja teisel juhul pääsevad mõjule muusiku isikupärased erisused, sest neid ei nudita välja. C Duncani „The Midnight Sun“ kõlab soojalt, pastelselt, õhuliselt ja õrnalt ning helge, isegi romantiline atmosfäär kannab voolavaid meloodiaid ja leidlikke harmooniaid.
Jenny Hval „Blood Bitch“ (Sacred Bones)
Norra eksperimentaalpoppari värske taies kõneleb verest ning kõlab seejuures sulnilt ja leebelt, kätkedes küll elemente barokkpopist avangardini, ent jäädes siiski klassifitseerimatuks, sest helidel näib olevat mingi omaette sisemine loogika, nagu Jenny Hvali muusikal enamasti ongi. Kui te ei mõtle seda kuulates vampiiridele või menstruatsioonile, sobib (valdavas osas) ka jõulumuusikaks.
Nicolas Jaar „Sirens“ (Other People)
Ülevate meloodiate asemel pakub Tšiili päritolu Nicolas meile oma teisel pikal sooloplaadil heliinstallatsioone. Rütmid on rohkem esil, aga mitte igavad ega üheplaanilised, ning biidimustrite keskel leidub huvitavaid nurgataguseid, kus kohtuvad erinevad helid nagu mikroskeemis ning annavad energiat millele? Mitte tantsupõrandale, ajule ja hingele aga kindlasti.
Bon Iver „22, A Million“ (Jagjaguwar)
Bon Iver ei ole enam isegi folk-vaste Radioheadile (üldtunnustatud artist, kes teeb, mis tahab, ja tahab teha üldtunnustatud mallide järgi võttes imelikku muusikat). Uus plaat on ambient-pop, sõna pop siin on tinglik. Autotuunitud vokaalid, eeterlikud õlid, see muusika kuidagi sulab ja õõtsub ja seisab napilt enne avangardiks minekut ikkagi popmuusika serval.
Progress „Tulejää“ (ise välja antud)
Nagu Magnetic Band. Noor progebänd on lisanud kätteõpitud (ja kohati ikka üsna arhailistele) 70ndate rockisauruste võtetele bluusi, jazzi, isegi folkrocki, ja mis peaasi: elastsust, ning tulemuseks on uus Magnetic Band. Kuigi sinnani on veel pikk ja ekstsentriline tee minna, Eestile on vist vaja uut Magnetic Bandi.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (255)
