Nädala pärast teame, kas maailma võimsama riigi juht on naissoost. Ühtlasi tähendaks see, et naiste juhtida on kolm mõjuvõimsaimat lääneriiki. Kuivõrd see maailma muudaks, näitab aeg, kui nii läheb.

Jättes siinkohal kõrvale konkreetsed erinevused Trumpi ja Clintoni maailmavaates – nende tähendust maailma tulevikule on raske üle hinnata – võib üldisemal tasandil oodata, et poliitikat ei muuda naiste jõulisem osalemine kõrgeimas tipus kuigivõrd. Naiste positsiooni ehk küll. Inimesed hakkavad harjuma, et ka kõige kõrgematel võimupositsioonidel on inimene, kes ei pea tingimata olema meessoost. Naisi on igalt poolt natuke raskem kõrvale lükata, kui neid leidub ka kõige kõrgemal.

See ei tähenda aga, et naised võimul olles teeksid oluliselt teistsugust poliitikat sellepärast, et nad on naised. Või et oleks olemaski mingit “naiselikku”, pehmemat poliitikat, mis iseenesest parandaks maailma – millele mõned naispoliitikud, ka Eestis, on püüdnud oma isiklikus poliitreklaamis apelleerida. Samuti ei ole endastmõistetav, et naised võimule tulles viivad automaatselt ellu feministlikku, naiste positsioonile soodsat poliitikat. Hea näide sellest on Poola, kust neid mõtteid hetkel kirja panen. Seegi üks suur ja mõjukas Euroopa riik.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)