Kõik eestlased teavad, et Ernest Hemingway on kusagil öelnud – igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Paraku teavad vähesed eestlased, kus ja mida täpselt on maailmakuulus kirjanik eestlaste kohta öelnud.

Hannes Rumm toob 1999.a Eesti Päevalehes selgust.

Enn Soosaart, Eesti Päevalehe kolumnisti, ärritas purjeka Lennuk ümbermaailmareisile saatmisel taas kord päris meelevaldselt tõlgendatud Hemingway tähelepanek eestlaste kohta. Eesti üks paremaid tõlkijaid astus oma raamaturiiuli juurde, võttis sealt Hemingway 1937. aastal ilmunud romaani “Kellel on ja kellel pole” (To Have and Have Not), avas peatüki number 24 ning pani sealt edasiste arusaamatuste vältimiseks eesti keelde ümber järgmised read:

“Neljanda kai ääres seisab 34 jala pikkune jaulitaglases jaht, pardal kaks kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes purjetavad 28 ja 36 jala pikkuste paatidega maailma eri paigus ringi ja saadavad artikleid koju eestikeelsetele ajalehtedele. Need kirjutised on Eestis väga populaarsed ja toovad kirjutajale dollari kuni dollar kolmkümmend viis senti veerust. Neil on Eesti lehtedes täita sama funktsioon mis Ameerika lehtedes pesapalli- või jalgpallireportaažidel ja nad ilmuvad pealkirja all “Meie kartmatute meresõitjate saagad”. Ükski Lõunavete korralik jahisadam ei ole täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta, kes ootavad oma viimase kirjutise eest tšekki. Kui see saabub, purjetavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu niisama õnnelikud kui inimesed Alzira III pardal. Vahva on olla Kartmatu Meresõitja.”