Annika Laats: primitiivsete loosungite ajal rääkigu aru & armastus selgelt

Foto: wikimedia commons

Kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamisel pälvis aasta hääle tiitli Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Riigikogu Valges saalis peetud kõnes mõtiskles Laats rääkimise, vaikimise ja nende vahele jääva üle.

Head kaasteelised!

Alustan päris lihtsate asjadega. Luuletaja Debora Vaarandi on mulle abiks. Ta ütleb:

Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale heale.
Kaugete tähtede lõputu valgus rahuna voolas mu peale.

Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine tinana vajus mu peale.

Üks mu eelmise aasta suurimaid üllatusi oli see, et lihtsad asjad suudavad ikka veel nii paljusid liigutada ja kõnetada. Tõsi, ka vihastada, aga vähemalt mitte ükskõikseks jätta.

Olen oma elus palju mõtelnud selle üle, kuidas rääkida lihtsalt. Lihtsalt rääkimise all ei mõtle ma lihtsustamist. Lihtsus ei ole primitiivsus.

Minu põhiline auditoorium on Risti kogudus. Seal on väga erinevaid inimesi, noori ja vanu. On neid, kel haridust 4 klassi ja vanust 84, ning neid, kel haridust 8 klassi, sest elatud aastaid alles 15. Kuidas ma jõuan iga inimeseni? Olen aru saanud ühest lihtsast asjast – nimelt, et see nõuab väga palju tööd. Nõuab väga suurt tööd, et rääkida lihtsalt ja selgelt. Keeruliselt rääkida on palju lihtsam. Peab kõrgused ja sügavused läbi mõtlema ning läbi seedima, et suuta rääkida suurtest asjadest oma sõnadega ja selles ajahetkes nõnda, et inimene tunneks, et räägitu läheb talle isiklikult korda.

Ajal, kui kogu maailmas näivad populaarsust võitvad primitiivsed loosungid, on eriliselt vajalik, et arukus ja armastus õpiksid kõnelema selget ja puudutavat keelt. Ja see nõuab tööd.

See tähendab, et me ei saa kogu aeg rääkida. Vahepeal peab vait olema ja mõtlema. Mu hea ametivend Martin Luther ütleb, et heaks teoloogiks teevad kolm asja: meditatiooratio ja tentatioMeditatio tähendab lugemist ja selle üle järelemõtlemist. Oratio on palvetamine ehk Jumalaga kõnelemine. Tentatio on aga kiusatus, läbikatsumine, proovilepanek, võiks ehk öelda ka kogemus. See teekond tuleb läbi käia. Alles seejärel on mõtet rääkima hakata.

Lutheril oli ehk kergem rääkimise kiusatusele vastu panna, sest trükipress oli küll leiutatud, aga internet veel polnud. Ta ei saanud pidevalt säutsuda ja kommenteerida. Või kui säutsus, siis tegi seda kodus, õhtusöögilauas. (Läinud aasta lõpus ilmus Loomingu Raamatukogus Lutheri „Lauakõned“, hea mahlakas lugemine – seal on kirjas rohkelt tema koduseid säutse.) Luther oli äge mees. Avalikkuse ees pidevalt puusalt tulistades oleks ta mõnegi hea asja untsu suutnud keerata. Ta püüdis kinni hoida reeglist meditato, oratio, tentatio.

Vanasõnad on ka vanast ajast, nõnda nagu Luthergi. Näiteks „Seitse korda mõõda, üks kord lõika“. Või „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“. Aasta häälelt, kelleks te mu just äsja nimetasite, ei oskaks võib-olla selliste vanasõna meenutamist oodatagi. Aga pange tähele, vanarahvas ei ütle, et rääkimine oleks halb. Hõbe ei ole halb. Aga vaikus on kulla hinnas.

Tahaks ju kangesti midagi öelda, kangesti tahaks … aga ei või. Kogu aeg ei või. Meil on vaja lugeda, meil on vaja vaadata, mõtelda, süveneda ja palvetada.

See „Suud puhtaks“ saate teema – see oli mu ammune vaev. Ma tundsin süüd, et ma olin vait ega sekkunud. Tundsin vastutust ja nõutust ning küsisin: “Millal? Millal on see hetk, see kairos, või kus on see koht, kus ma midagi ütlema pean või ütelda saan?” Kristlasena on mul see eelis, ma saan paluda ülalt õiget hetke ja õigeid sõnu, õiget ajastust, ning ka kannatlikkust see ära oodata. (Ja kui ma ütlen ülalt, siis ei mõtle ma Toompead.)

Paljud teist mäletavad lauluridu „Words don’t come easy to me“. Vaimulikuna võtan ma seda kui palvet, väga tõsiselt. Sõnad ei tohi kergelt tulla. Vaimulikel, poliitikutel ja teistel avaliku elu tegelastel kohe eriti mitte. Suur osa mu tööst on olla vait ja kuulata – kuulata hingehoidjana lastehaiglas ja maailmas, kuulata ja vähemalt püüda mõista.

Me peame ennast distsiplineerima kuulama – kuulama teist inimest, kuulama lugusid, kuulama ja vaatama inimestele otsa, ja siis mõtlema.

Sõnadel ei tohi lasta devalveeruda. Sõnadel peab olema kaalu. (Muide, kaalukus – heebrea keeles kabod – on Piibli kohaselt Jumala üks olulisi omadusi.)

Aga võib-olla peaks üldse vait olema? Võib-olla on sõnu liiga palju saanud ja me peaks suu kinni panema ning käised üles käärima? Peaks pigem üksteise haavu siduma ning jalgu pesema? Jeesus jättis meile sellegi eeskuju, ütles, et me teeniksime üksteist. Viimasel õhtul enne ristilöömist võttis ta enda peale orja töö, sidus põlle ette ja pesi oma jüngrite jalgu.

Jalgu pesta tuleb, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Aga vait jääda ei saa, ei tohi. Vaikus ja mõtlemine on ettevalmistus. See on eeltöö selleks, et kõneleda üksteise eest ja üksteise heaks, et olla üksteisele julgustuseks, kinnituseks ja ülesehitamiseks. Ja kui vaja, peab kõnelema ka kirglikult ja püha vihaga – siis, kui teistele nõnda haiget tehakse, et pealtvaatajaks jäädes salgaksime iseenda.

Veel mõne aasta eest mõtlesin, et heast ei tule palju rääkida – head tuleb teha. Et armastusest ja halastusest ei ole mõtet palju kõneleda, on vaja armastada ja halastada. Nüüd olen aru saanud, et sellest ei piisa. Meil tuleb mõtelda, öelda ja tegutseda.

Igal jumalateenistusel tunnistame me üles nii oma eksimused, mida me mõtte, sõna ja teoga oleme teinud, kui ka hea, mida oleksime saanud teha, ent mis on tegemata jäänud. Igaviku palge ees on nende kaal sama – halb, mis on tehtud, ja hea, mis on tegemata jäänud.

Mu sõbrad, kõik see, mis on tõene, mis on hea ja armastust täis – kõik see tuleb meil täna ja homme jälle tõsiselt läbi mõtelda. See tuleb uutesse sõnadesse valada. See, mis on hea ja õige, otsib hääli, mille kaudu kõlada, ning see otsib inimesi, kelle kaudu teoks tehtud saada.

Nii saab maailm olema parem paik. Tarkust ja jõudu teile!

Allikas: Hea kodanik

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (9)