Annika Laats: väärikalt läbi elu

Inimese eluring

Mäletan oma vaimulikutee algusaastate nõutust, kui peale põhjalikku kümne käsu teemal peetud leeritundi tõusis mõni heal järjel olev keskealine leerilaps püsti ja, pühkides käistelt otsekui tolmukübemeid, lausus: ,,Mina olen oma elus kõiki neid käske täitnud.’’ Mõtlesin toona, et viga on mu puudulikus õpetajavõimes. Küllap osalt oligi. Teisalt on tarvis aga ka kuuljaid kõrvu ja avatud südameid, mis laseks ausalt endasse vaadata.

Pealiskaudsel vaatlusel tunduvad kümme käsku olevat miinimum, mida täidab tõesti iga õiguskuulekas kodanik. Tapnud ju pole, varastanud ka mitte, jõulude ajal sai vanematel külas ja kirikuski käidud. Oli seal veel midagi? Ahjaa, abielurikkumine… Sellest hoidumiseks võib ju jätta lihtsalt abiellumata. Dekaloogi keskpaigaga näib asi seega kombes olevat. Selle alguses oli vist mingi ajast ja arust sissejuhatus, lõpupoole väike epiloog, või kes see nüüd nii täpselt mäletab.

Kaheksanda käsu mõte

Käsud tunduvad olevat midagi ahistavat ja inimese vabadust piiravat. Nii me oma rikutuses neid näeme. Jumala nägemus ja kavatsus on vastupidine.  Iga viimasegi kui Tema antud käsu eesmärk on inimest kaitsta: kaitsta tema terviklikkust, tema ihu, ta peret, ta vara.

Kaheksas käsk ütleb: Sa ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu. See käsk on antud, et kaitsta inimese väärikust ja nime – kaitsta tema au.

Valetunnistust antakse kohtus. Klaar, et seal peab rääkima tõtt ja ainult tõtt, sest kuidas muidu saaks toimuda õigusemõistmine. Enamik meist oma elu jooksul õnneks kohtusse ei satu, aga selle käsuga seisame silmitsi iga päev. Kaheksas käsk seisab õiguse poolel ning vale vastu. Ometi pole see mingi abstraktne õigus, mille eest võidelda, vaid käsu keskmes on ligimene – inimene, kellega sa kokku puutud. Käsk kaitseb inimest sinu ja minu eest, et me oma halvustava sõnapruugi, lahmimise või tagarääkimisega talle liiga ei teeks.

Luther avab oma Väikeses katekismuses kaheksandat käsku nõnda: ,,Me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me ei esitaks oma ligimese vastu valesüüdistusi, ei reedaks, ei laimaks ega seaks teda halba valgusse…’’

Keelepeksu ja laimamist nimetab ta iseäranis solvavaks ja häbiväärseks paheks.

Ta sedastab siis: ,,Sellest võiks palju rääkida, kuna see on üsna üldine kahjulik nuhtlus, et igaüks tahab oma ligimese kohta kuulda meelsamini halba kui head.’’ Seega on naiivne arvata, et inimkond oli varem parem ning on alles äsja hukka läinud. Ka pole meil erilist põhjust süüdistada kasumile orienteeritud ajakirjandust, et see negatiivsust müüb. Viga on ikka meis, inimestes. Me kuulame meelsamini halba kui head. Me oleme hukas, nagu oleme seda alati olnud.

Ja kuigi kõik kohtupinki kulutama ei satu, pole kaebustest, süüdistustest ja tülidest puudus eraelus ega ühiskonnas. Omakohus võib olla kohtust hirmsamgi, sest sellel pole õigusemõistmisega midagi pistmist. See võib olla hukkamõist, mis ei hooli faktidest ega viitsi süveneda põhjustesse.

Pühakirjas on öeldud, et hirmus on langeda elava Jumala kätte (Heb 10:31). Mine tea, võib-olla on inimeste kätte langemine veelgi hirmsam, sest seal pole armu loota. Ehk just seepärast tõdeb Albert Camus oma romaanis ,,Langus’’, et tal pole põhjust karta viimset kohut Jumala palge ees – vaevalt saaks see olla hullem kaaskodanike-poolsest kohtumõistmisest, millest ta on eluga välja tulnud. Tõepoolest, Camus jutus on iva – Jumal oma pühaduses on kardetav, aga Temas pole jälgegi väiklusest või kahjurõõmust. Meie seevastu oleme neis asjus tugevad. Jah, just meie, mitte need teised pahad inimesed, sest meiegi võtame vilkalt osa sellest üleüldisest, lakkamatust protsessimisest. Sealjuures võib meie roll muutuda. Kord oleme meie need, kelle üle teised kohut mõistavad, ja järgmisel hetkel, ilma et ise seda märkaksime, oleme võtnud sisse koha süüdistajapingis.

Tühist ja kurja on võimalik rääkida ka siis, kui võitleme enda arvates tõe eest. Ent halastamatut ja armutut tõde pole olemas.

Pealegi on kurjaga võitlemine tulukam, kui me ei kuluta end liigselt halva materdamisele, vaid panustame heale.

Nagu öeldud, on kaheksas käsk mõeldud kaitsma inimest, seega ka sind ja mind. Jumal ei taha, et meile väärikuse riivamisega liiga tehtaks. Me ise ka ei taha. Läbi inimkonna ajaloo on teatud, et teisele ei tohi teha seda, mida ei taha enesele.

Tasub aga südamesse võtta, et Jeesus ootab meilt palju enamat kui halva tegemata jätmine. Mäejutluses on kirjas kuldne reegel: ,,Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!’’(Mt 7:12 )  Just selles vaimus on kirjutatud ka Lutheri käsuseletused, mille puhul on kriitilise tähtsusega just keelule järgnev – see, mis tuleb peale sidesõna ,,vaid’’. Kaheksanda käsu seletus kõlab tervikuna nõnda: ,,Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimese peale valet ei tunnista, teda ei reeda, keelt ei peksa ega tema kohta laimujutte ei levita, vaid et me tema eest kostame, temast head räägime ja kõik asjad hea poole kääname.’’

Tuleb tunnistada, et see väike ,,vaid’’ ja sellele järgnev muudab elu päris keeruliseks. Kurja võib ju tegemata jätta, aga miks peaks hakkama kedagi õigustama ning kaitsma? See nõue tekitab protesti. Püüd teist inimest paremas valguses näidata tundub ebamõistlik. See võib ju meid endid teenimatult varju jätta. Ometi on Jumalal hea meel just sellest, kui me otsime võimalust öelda ligimeste kohta head ning kaitseme seda, kellest räägitakse halvasti.

Eriliselt lummab mind Lutheri mõte käänata kõik asjad hea poole. Olgu kohe öeldud, et see käänamine ei tähenda musta valgeks rääkimist, hundi tallenahka riietamist ega vale õigustamist. Meil ei tule õigustada ega paremas valguses näha ühtegi ideoloogiat, õpetust või poliitilist režiimi. Fookuses, täpsemalt kaitse all on ligimene – konkreetne inimene, kelle Jumal on loonud ja meile sellel planeedil teekaaslaseks andnud.

Meile, inimestele, antakse siin ülesanne hoida inimest, tema väärikust ja puhast nime, ning rääkida tast võimaluse korral head. See on suur ja tõsine ülesanne, mida tuleb teadlikult harjutada, sest niisama see meist enestest ei sünni. Rääkida head ligimestest iga päev – rääkida head ennekõike nendest, kelles üldiselt head ei nähta, kes on miskipärast halvaks peetud või lihtsalt märkamatud, rääkida head ka nendest, kes meile ei meeldi.

Aga mida teha, kui mõnest kohe ei ole head rääkida?

Olgu igaks juhuks veel kord öeldud, et kuritegu ei tohi kinni mätsida ega mahavaikimisega sellele kaasa aidata. Luther räägib selges keeles, et seaduserikkumiste puhul tuleb neist teada anda ning vastutavatel isikutel, olgu nendeks lapsevanemad, kooliõpetajad, korrakaitsjad või kohtunikud, on lausa kohustus korrakohaselt reageerida, pahategu välja selgitada ja süüdlast karistada.

Muude eksimuste ja pahanduste puhul võiks järgida Jeesuse selgeid hingehoidlikke kommunikatsiooni-alaseid juhtnööre: ,,Kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele!’’ (Mt 18:15-17) Kogudus, mille asemele võib tänases päevas mõelda sotsiaalmeedia, asub rea lõpus.  See pole esimene, vaid kõige viimane ja hädapärane variant.

On olukordi, kus ligimese eksituse või libastumise enda teada jätmine võib olla armastustegu, samas kui selle suure kella külge panek võib tuua kaasa palju asjatut valu. Ehk just neil puhkudel tasub meenutada vanasõna, mis annab vaikimisele kulla kaalu. Inimest, kes eksib – või keda arvatakse olevat eksinud – saab vaadata leebema pilguga kui meil see tavaks on. Saab vaadata hoolivalt. Saab aidata püsti tõusta ja riideid puhtaks kloppida. Saab aidata järgmist versta edasi minna. Ja vahel sellest piisab, et kukkunu võiks leida uue jõu.

Ma tean, kui kerge on inimesest halba kuuldes seda kohe tõe pähe võtta. Ärme võta. Ja ärme usu kohe kõike, mida räägitakse. Kui tahad uskuda, siis usu pigem kraadike paremat, mitte halvemat. Me saame sättida fookust, kuidas asjadele vaadata, ja veel enam sättida sõnu, millega hinnanguid anda. Parem on võtta risk uskuda inimesest pisut rohkem kui ta on, mitte vähem, kui ta on.

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et kohtus valetunnistuse andmisest hoidumine on lihtne, eriti kui kohtusse ei satugi. Kaheksanda käsu mõtet tõeks elada on uskumatult raske, sest see on vastupidine meie kalduvustele ja harjumusele rääkida tühist ja halba. Hoida üha silme ees oma ligimest, teda säästa ja kaitsta – see tundub käivat kaugelt üle meie jõu. See ei ole inimlik. Tõepoolest, ei olegi. See on jumalik. See on nimelt see, mida Jumal iga päev meie heaks teeb: hoiab meid üha silme ees, et meid säästa ja kaitsta. Ta usub meist head – palju paremat ja enamat, kui me kogu oma isekuse juures endast mõelda oskame.

Sellepärast tasub kogu oma elu rajada esimesele käsule, sest ise ja omast jõust ei tule me toime ühegagi neist. Me pole mõeldud ega loodud nendega ihuüksi toime tulema. Lahus allikast kuivab iga oja. Milleks olla allikast lahus?

Märkus. Artikkel on kirjutatud 24. aprillil 2019 ega ole mingilgi kombel ajendatud Marti Kuusiku kohta käivatest perevägivallasüüdistustest, mis jõudsid laiema avalikkuse ette mõned päevad hiljem.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (17)