Kõigepealt faktidest. 2014. aastal tehtud Tartu Ülikooli meesteuuringu kohaselt iseloomustab eesti meest kõige paremini soovide ja tegelikkuse vastuolu. Eesti mees tahaks kahte-kolme last, piirdub aga enamasti ühega. Ta tahaks veeta rohkem aega perega, aga tunneb, et peab majandusliku kindlustatuse tagamiseks minema Soome tööle. Ta hindab oma tervist heaks, aga kannatab sageli pikaajaliste terviseprobleemide, ülekaalu ja depressiooni all. Ta riskeerib sageli oma elu ja tervisega: liialdab alkoholi ja tubakaga, jätab juhuvahekorras kaitsevahendi kasutamata.

Arusaam, et mehelikkus pole enam see, mis vanasti, on sotsiaalteadustes muutunud enam-vähem käibetõeks*. USAs on räägitud palju sellest, kuidas Donald Trumpi ja altright-liikumiste tõusu võib seletada endistes tööstuspiirkondades elavate meeste staatusekaotust. Olgem ausad, valukojas terase tagumine ja autodele poltide külgekeevitamine on klassikalise mehe jaoks palju ägedam töö, kui burksiputkas friikate kühveldamine. Staatusekaotusest põhjustatud ärevusega on seletatud isegi seda, miks valuvaigistite ja teiste nn legaalsete narkootikumide kuritarvitamine on valge töölisklassi hulgas muutunud epideemiliseks probleemiks.

Staatuse kaotamise hirm

Kui hiliskapitalistlikku mehelikkust iseloomustab kõige paremini staatuse kaotamise hirm, siis on Eesti olnud juba aastakümneid eeskujulik läänemaailma riik. Pole teemat, mida ei saaks raamistada läbi meeste ärevuse kaotada oma tõsiseltvõetavus. “Lõunamaa mehed leiavad Eestis kergelt naisi, sest kohalikud mehed olevat igavad,” teatas hiljutine Eesti Ekspressi pealkiri. Seesama hirm seguneb ilusasti pead tõstva ksenofoobiaga, kõige sagedamini versioonis “peame kaitsma Eestimaa naisi islami pealetungi eest”.

Ühelt poolt peegelduvad selles staatuseängistuses tüüpilised postindustriaalse ühiskonna muutused – nagu Andres Maimik Müürilehe meestenumbris kirjutas: “Naisele omistatud atribuudid – hoolitsusvajadus, ustavus, kohusetunne, kohanemisoskus, töökus, rutiinitaluvus – on teinud temast moodsal ajal palju nõutuma eluvormi näiteks keskastmejuhtide tasandil. Traditsioonilised meeste ametid on „mehitatud” järjest rohkem naistega ning see protsess on alles alguses. Evolutsioon on jõudnud nii kaugele, et ellu ei jää mitte tugevaim, vaid kohanemisvõimelisim.”

Teisalt – seda ängistust võimendab Ida-Euroopa kammitsus, pidev tunne, et siinset meessugu peetakse vähem võimekaks, barbaarsemaks, vaesemaks, mõttetumaks, mingiks seltskonnaks, kes saab väärtuse alles siis, kui ta ära Soome tööle läheb ja kes ka seal jääb alati teise klassi kodanikuks.

Selle staatuseängistuse leevendamiseks on Eesti mees töötanud välja terve hulga strateegiaid, millega oma tõsiseltvõetavust üha uuesti taaskinnitada.

Esimene strateegia: ülereageerivalt teiste süüdistamine ülereageerimises

Ülereageerimise maailmameistriks on ilmselt endine rahandusminister Jürgen Ligi. Ülereageerimist võib näha ka igal nädalavahetusel keskpäevastes jutusaadetes, kus hulk terava keelega mehi võtab ette seeria Olulisi Teemasid (peaasjalikult välispoliitika, õigemini Venemaa, poliitiline korruptsioon, koalitsiooni lehmakauplemine jmt) ning naeruvääristab kõiki teisi teemasid, eriti neid, mis on seotud võrdõiguslikkuse, paindliku töötamise, sotsiaalsete garantiide ja muu taolisega. See on tüüp, kes nimetab mitte-eestlasest ministrit sisserändaja pojaks ja süüdistab teda hiljem mõttetus solvumises. See on tüüp, kes kirjutab pikki arvamusartikleid sellest, kuidas Y-generatsiooni lumehelbekesed on kaotanud sitkuse ja muutnud ühiskonna õrnakeseks. Teisisõnu, see on tüüp, kelle jaoks juba ainuüksi tema ilmeksimatuse kahtluse alla seadmine on talumatu rünnak ning kelle emotsionaalse seisundi kirjeldamiseks Sigmund Freud termini “projektsioon” üldse leiutaski.

Teine strateegia: iseteadlik, autundega joomine

Omaette huvitav lähenemine on oma ebatervislike harjumuste, madala sotsiaalse positsiooni ja marginaalsuse mängimine tugevuseks. Selles võtmes ei ole alkoholi või narkootikumidega liialdamine mitte märk sotsiaalsetest ja terviseprobleemidest, vaid kinnitus, et mees ongi nagu päris, elab tõelises reaalsuses, mitte mingis plekituks klanitud steriilses läänemaailmas. See suhtumine ilmneb elavalt portaalis Nihilist.fm koondatud lugudes, mida Piret Karro analüüsib 2018. aasta Vikerkaare avanumbris järgmiselt: “Nihilisti eesti mees peab ennast tegijaks – ta on küll kas vaene või sõltuvuses või vangis, aga tema hädades on süüdi mitte ta ise, vaid eesti ühiskond (või mendid või riik) ning kellel ütlemist on, võib vittu käia. […]

Nihilisti mehetüübil on ka teatud moraali- või autunne – näiteks kui ta peaks narkot ärima, müüb ta alati lubatud koguse ja ei lahjenda, et mitte turgu solkida – sest temas on siiski peidus soov teha head.

Tal on detailsed teadmised oma valdkonnast, näiteks narko keemilisest koostisest ja koostoimest teiste ainetega. Teistest eesti kultuuris tegutsenud mehe arhetüüpidest, nagu luuser, oss või vaikne alasti mees üksi metsas, erineb Nihilisti mees kõrgema iseteadlikkuse poolest – ta on reeglitega peensusteni kursis, aga tal on neist pohhui.”

Kolmas strateegia: “ahistamine on muidugi vale, aga…”

Kolmas strateegia on kompromissile minek. Sellised mehed on pealtnäha küll oma vaadetes paindlikud, tunnistavad, et mehelikkus peab muutuvate aegadega kaasas käima, väljendavad feminismi ja võrdõiguslikkust toetavaid seisukohti, aga kui neil selg vastu seina suruda, siis tunnistavad, et eks iga mehe sees ole ikka lõvi, kes valla pääseda tahab. Nende suust võib kõige sagedamini kuulda väidet “ahistamine on muidugi vale, aga…”.

Mõelgem meediakommentaatorile, kes ekspeaminister Taavi Rõivase ahistamisloost kuuldes esitas rea tingimusi, millele ajakirjandus peaks vastama, enne kui ohvri lugu tõsiselt saanuks võtta: “Kas oli üldse kleit, kui, siis milline oli kleit, mida väidetavalt tõmmati, milline on kahe osapoole pikkus, milliseid tegevusi on võimalik teha ühekorraga ja milliseid mitte jne”. Või siis kommentaatorid, kes iga ahistamisloo puhul tunnevad muret, kas äkki on tegemist mingi äriidee, poliitilise tellimuse või pettunud naise kättemaksuga (kõik variandid on statistiliselt üliväikese tõenäosusega). Oht, olgu see kuitahes väike, et mõnele mehele tehakse ebaõiglaselt liiga, kaalub siin alati üles kõik muud kaalutlused. Niivõrd ohustatuna tunneb ennast eesti mees.

Samas kahvlis on kogu läänemaailm

Muidugi ei ole need ainsad võimalused staatusängistusega tegelemiseks. Tartu Ülikooli meesteuuringu üks huvitavamaid aspekte ongi tähelepanek, et mehed ise väljendavad poolehoidu nn pehmetele väärtustele, mis jäiga mehelikkuse raamistikku ei mahu: nad tahaksid paindlikumat tööaega, veeta rohkem aega perekonnaga, stabiilsemaid peresuhteid ja häid suhteid järeltulijatega. Aga kui panna nad valiku ette, kipuvad nad valima tegevusi, mis aitavad neil säilitada tunnet, et nad on lõvikuningad.

Ka siin pole Eesti kuidagi erandlik – samas kahvlis on kogu läänemaailm. Alternatiivsed, vähem nõudlikud, rohkem lubavad mehelikkusekuvandid võivad pakkuda siin väljapääsu. Meestenumbri Müürilehes juhib Ave Taavet tähelepanu, kui paljudes Eesti kultuuriteostes figureerib sümpaatne luuser, kes leiab oma staatusekaotuses võimaluse lõdvalt rippuda lasta: “Ta oksendab, situb, jääb püksid rebadel magama, varastab enese ja teiste tagant, kakleb ja liiderdab, põlgab tööd ja armastab muidu passimist. See on piinlik, aga piinlikkus ongi inimliku seisundi pärisosa ja kvintessents.” See võib olla üks väljapääs. Kindlasti on neid teisigi veel.

* Kimmel, Michael; Hearn, Jeff; Connell, Raewyn, eds. (2005). Handbook of Studies on Men and Masculinities. SAGE Publications, Inc.

Allikas: Feministeerium

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Mehelikkust käsitlevaid lugusid saab lugeda siit.

Aro Velmet

Aro Velmet on teadus- ja kultuuriajaloolane Lõuna-California ülikoolis ja ajakirja Vikerkaar toimetaja. Loe artikleid (3)